Aasta on juba päris mitu päeva vana ja tundub, et tuleb kiire ja töökas aasta! Vähemalt minu uue aasta esimesed päevad on siiani mitmekesised ja kiired.
Suuri uue aasta lubadusi hetkel ei ole, kuid mõned unistused-soovid siiski on ka. Nendest ma pikalt kirjutama ei hakka.
Igatahes algas aasta uute treeningutega.
Aasta esimese laupäeva veetsin koos tublide sportlastega Kõrvemaal. Ega midagi erilist leiutama ei pea, vaid tuleb kogenumatelt õppida ja ise järele proovida. Nii sai teos Pekist priiks formaadiline käimisjooks, ca 5 minutit jooksu ja siis samapalju kiiremat käimist. Tubli Margus mõtles-joonistas raja ja kõik uljad suundusidki metsa. Veidi harjumatu see kiirkõnd oli küll, kuid inimene harjub ju kõigega. Eesolev grupp kadus meil Nelijärve järvede vahel ära. Tegime väikese raja muudatuse, et neid uuesti kätte saada, kuid ei saanud. Joostud sai ikka veidi rohkem, sest kui olin koos Marje, Editi, Viive ja Riikaga 1,5 tundi mütanud, siis nemad otsustasid suuna Kõrvekeskusesse tagasi võtta. Ma polnud nende valikuga väga rahul ja nii pidin ise edasi minema.Jooks-kõnd vaheldumisi, enesetunde järgi. Pikk etapp kruusateed tundus nii nüri. Sõin. Mida rohkem edasi liikusin, seda suurem kahtlus tekkis, et eesolev grupp läks vastupidisele ringile kui mina. Kui selgus, et olen juba 2 tundi matkanud, leidsin et nüüd aeg tagasi pöörduda, muidu ei jõuagi valges tagasi. Jätsin viimase lingu tegemata. Ja see üle puude turnimine ka väga tore ei olnud. Vahepeal ei saanud ma üldse aru, et kus ma täpsemalt olen ja kui lõpuks kruusateele jõudsin ja mõned tuttavad majad paistma hakkasid, siis tundsin ennast kindlamana. Edasi liikudes vaatan, et minu ees ongi jooksugrupp. Neile üllatuseks liigun nende suhtes vastupidises suunas. Olin endaga nii ametis, et mõte nendega tagasi joosta tuli liiga hilja. Samas oleks jäänud raja üksosa jooksmata. Nii liikusin ise edasi. No sellest oli veidi kasu ka. Metsa sees ühe maja juures oli huvitav objekt, tegin sellest pilti ja samas sain täiendada oma magneesiumi varusid, sest keegi oli selle pakikese kaotanud. Suuremat meelehärmi tekitas minus üks kraav, mis oli ennast täis ning laiutas ja ujutas tee korralikult üle. Püüdsin küll mingeid oksi leida, et kuivema jalaga pääseda, kuid ei. Jalad said märjaks. Õnneks ei olnud enam ju palju minna. Enne jõge oli metsas nii palju maha kukkunud puid, et kaotasin raja täielikult. Kohati nagu tundus tee tuttav, kuid kindel ma polnud. Samas polnud mul ka kompassi kaasas, et enam-vähem suunda aimata. Sest kaardist ei olnud enam mitte abi. Müttasin seal ja autode müra polnud kah kuulda, et enam-vähem ennast paika panna. Lõpuks jõudsin mingile rajale, ei klappind see kaardiga kuidagi. Mõtlesin kas minna paremale või vasakule. Läksin paremale poole, vaatan kuidagi tuttav siht, nagu suusasiht ja oleks nagu siin juba olnud. Pöörasingi tagasi ja peagi olin sama silla juures kus varem. Esimest gruppi polnud ikka näha. Ma lootsin, et nad jõuavad mulle ikka järele. Jätsin siis mõned kaared välja ja suundusin Aegviidu poole. Metsa tänava alguses uurisin kaarti, et kust ma täpsemalt jooksma nüüd pean. Võtsin selleks hetkeks kindad käest ja jooksin edasi. Jõuan üle raudtee, kedagi pole ikka näha. Hakkan kindaid kätte panema, üks puudu!?! Mis siis parata, jooksin tuldud teed tagasi. Minu kinnas Metsa tänava alguses kenasti pikutamas. Silkasin siis tuldud teed tagasi. Lohutamaks ennast, et palju pole jäänud. Kõik läks hästi, kuni kaarti jagus. Korraga polnud enam midagi millest kinni võtta. Umbkaudugi polnud mul aimu, kui kaugel Kõrvekeskus võiks olla. Mõtlesin, et võtan suuna maandtee poole, küll siis ikka jõuab kohale. Samal hetkel arvas keegi, et nüüd on paras hetk mulle helistamiseks. Helistajaks pank, kelle kaardiga mul just mingi jama eelmisel päeval oli. Nii sai kohe kõnni peale üle mindud. Kui ma kõne lõpetasin ja ühele heinamaale jõudsin, ilmusid ei tea kust Tanel ja Karli. Nii võtsime punti ja jooksime koos edasi st lõpuni.
Kokkuvõtteks super-luks treeningpäev. Süüa sai ja sauna sai ning koju sõidutati ka.
Kui vaadata orienteerumise kodulehelt, siis paljud head maastikud on keelualaks kuulutatud, et sügisel polegi kohta kuhu metsa seenele minna.
Suuri uue aasta lubadusi hetkel ei ole, kuid mõned unistused-soovid siiski on ka. Nendest ma pikalt kirjutama ei hakka.
Igatahes algas aasta uute treeningutega.
Aasta esimese laupäeva veetsin koos tublide sportlastega Kõrvemaal. Ega midagi erilist leiutama ei pea, vaid tuleb kogenumatelt õppida ja ise järele proovida. Nii sai teos Pekist priiks formaadiline käimisjooks, ca 5 minutit jooksu ja siis samapalju kiiremat käimist. Tubli Margus mõtles-joonistas raja ja kõik uljad suundusidki metsa. Veidi harjumatu see kiirkõnd oli küll, kuid inimene harjub ju kõigega. Eesolev grupp kadus meil Nelijärve järvede vahel ära. Tegime väikese raja muudatuse, et neid uuesti kätte saada, kuid ei saanud. Joostud sai ikka veidi rohkem, sest kui olin koos Marje, Editi, Viive ja Riikaga 1,5 tundi mütanud, siis nemad otsustasid suuna Kõrvekeskusesse tagasi võtta. Ma polnud nende valikuga väga rahul ja nii pidin ise edasi minema.Jooks-kõnd vaheldumisi, enesetunde järgi. Pikk etapp kruusateed tundus nii nüri. Sõin. Mida rohkem edasi liikusin, seda suurem kahtlus tekkis, et eesolev grupp läks vastupidisele ringile kui mina. Kui selgus, et olen juba 2 tundi matkanud, leidsin et nüüd aeg tagasi pöörduda, muidu ei jõuagi valges tagasi. Jätsin viimase lingu tegemata. Ja see üle puude turnimine ka väga tore ei olnud. Vahepeal ei saanud ma üldse aru, et kus ma täpsemalt olen ja kui lõpuks kruusateele jõudsin ja mõned tuttavad majad paistma hakkasid, siis tundsin ennast kindlamana. Edasi liikudes vaatan, et minu ees ongi jooksugrupp. Neile üllatuseks liigun nende suhtes vastupidises suunas. Olin endaga nii ametis, et mõte nendega tagasi joosta tuli liiga hilja. Samas oleks jäänud raja üksosa jooksmata. Nii liikusin ise edasi. No sellest oli veidi kasu ka. Metsa sees ühe maja juures oli huvitav objekt, tegin sellest pilti ja samas sain täiendada oma magneesiumi varusid, sest keegi oli selle pakikese kaotanud. Suuremat meelehärmi tekitas minus üks kraav, mis oli ennast täis ning laiutas ja ujutas tee korralikult üle. Püüdsin küll mingeid oksi leida, et kuivema jalaga pääseda, kuid ei. Jalad said märjaks. Õnneks ei olnud enam ju palju minna. Enne jõge oli metsas nii palju maha kukkunud puid, et kaotasin raja täielikult. Kohati nagu tundus tee tuttav, kuid kindel ma polnud. Samas polnud mul ka kompassi kaasas, et enam-vähem suunda aimata. Sest kaardist ei olnud enam mitte abi. Müttasin seal ja autode müra polnud kah kuulda, et enam-vähem ennast paika panna. Lõpuks jõudsin mingile rajale, ei klappind see kaardiga kuidagi. Mõtlesin kas minna paremale või vasakule. Läksin paremale poole, vaatan kuidagi tuttav siht, nagu suusasiht ja oleks nagu siin juba olnud. Pöörasingi tagasi ja peagi olin sama silla juures kus varem. Esimest gruppi polnud ikka näha. Ma lootsin, et nad jõuavad mulle ikka järele. Jätsin siis mõned kaared välja ja suundusin Aegviidu poole. Metsa tänava alguses uurisin kaarti, et kust ma täpsemalt jooksma nüüd pean. Võtsin selleks hetkeks kindad käest ja jooksin edasi. Jõuan üle raudtee, kedagi pole ikka näha. Hakkan kindaid kätte panema, üks puudu!?! Mis siis parata, jooksin tuldud teed tagasi. Minu kinnas Metsa tänava alguses kenasti pikutamas. Silkasin siis tuldud teed tagasi. Lohutamaks ennast, et palju pole jäänud. Kõik läks hästi, kuni kaarti jagus. Korraga polnud enam midagi millest kinni võtta. Umbkaudugi polnud mul aimu, kui kaugel Kõrvekeskus võiks olla. Mõtlesin, et võtan suuna maandtee poole, küll siis ikka jõuab kohale. Samal hetkel arvas keegi, et nüüd on paras hetk mulle helistamiseks. Helistajaks pank, kelle kaardiga mul just mingi jama eelmisel päeval oli. Nii sai kohe kõnni peale üle mindud. Kui ma kõne lõpetasin ja ühele heinamaale jõudsin, ilmusid ei tea kust Tanel ja Karli. Nii võtsime punti ja jooksime koos edasi st lõpuni.
Kokkuvõtteks super-luks treeningpäev. Süüa sai ja sauna sai ning koju sõidutati ka.
Kui vaadata orienteerumise kodulehelt, siis paljud head maastikud on keelualaks kuulutatud, et sügisel polegi kohta kuhu metsa seenele minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar