Meie hulgast on lahkunud kauaaegne orienteerumisspordi eestvedaja ja harrastaja ning ühtlasi ka OK West vanim liige Hugo Põder.
09.11.1932-20.04.2010.

Mälestades,
Orienteerumisklubi West

20.aprill- Pirita

Täna tuli jalgu kiirelt liigutada, sest pidin jõudma kella 19-ks erakorralisele koosolekule.
Kaart oli väike ja rada jooksis edasi-tagasi, risti ja põiki. Juba teel esimesse punkti 32 tundsin, et ma ikka ei jaksa joosta. Punkti 33 jooksin üle kahe sooriba, no seal oli vett mõnusasti, saingi jalad märjaks. Vahepeal tekkis punktis 39 väike segadus, sest ma ei suutnud kohe taibata, kuhu ma nüüd siis jooksma pean? Punkti 44 tuli peataolek, sest legendis oli küngas, kuid ma kohe ei vaadanud täpsustust. Olles õigel künkal ei näinud ma punkti, tiirutasin ja jooksin veel edasigi, et kontrollida asukohta. Kõik klappis, lõpuks taipasin legendi lähemalt uurida... Tubli 2 minutit viga. Jama. Peale seda polnud lõpp enam kaugel, sest vaatasin juba 13-nes punkt ja 3 punkti ongi jäänud.

19.aprill- Kloostrimetsa

Täna sai jooksmas käidud peale nädalast pausi. Päris mõnus oli. Õmblus on hästi paranenud. Varsti-varsti saab ka niitidest lahti.
Valisin jooksuks tavalise raja, peegeldustega ei hakanud end vaevama. Kuigi tundus suht normaalne rada.

17.aprill- Jüriöö Tõrvas

Vägagi kurb oli Jüriööle sõita, sest seekord ma ei jooksnud. Aga väsitav oli ta siiski. Sõit Tõrvasse oli vägagi nauditav, sest ilm oli ilus. Autoaknast tärkavat loodust vaadates, leidsin ma end mõtlemas mõtteid, et maal on ikka mõnus. Kohe sibliks ja mässaks seal. Kuigi saan seda ka linnas aias teha, kuid puudub võimalus olla täiesti omaette. Aastatega on kuhjunud nii palju mõtteid-ideid, et ei tea millal need suudan täita.
Navesti jõgi oli ikka mõnusasti laiutamas. Siis mõtlesin, et milline see Õhne jõgi võiks välja näha...
Kuigi olen korduvalt Valga suunal sõitnud, pole olnud mahti teeäärseid paiku külastada. Järgmisel korral võtan plaani vaadata Helme koobastikku ja muud.
Jüriöö rongkäigust ei oska hetkel midagi arvata. Taidluskava ei saanudki vaadata, sest kiirustasime sööma. Toit oli igatahes maitsev.
Esimesed startijad olid millegipärast vaatajate suhtes seljaga?!
Võistluse jälgimine oli hea, sest organiseerijad leiavad ikka ja jälle paremaid mooduseid, kuidas metsas toimuvat vaatajate-ootajateni tuua. Meenub, et kui Lsf korraldas Saustinõmmes öist Tallinna MV, oli neil ekraan seinale riputatud. Endast mäletan, et lamp kustus enne lõppu ära. Eelmisel aastal Padisel juhtus sama. See aasta ei jooksnudki. Kuid vea parandamiseks muretsesin uue lambi, mis tulevikus neid olukordi väldib. Ma vähemalt loodan.

Märten jooksis esimest korda öist teadet ja Jüriööd ka. Väsitav oli see talle kindlasti, sest rada oli pikk ja kogemusi ka napib. Tänada tuleb klubikaaslast, kes noorsportlast aitas ja ta õigele teele juhatas.
Tagasi hakksin sõitma kell poole 3 paiku. Koju jõudsin 5.50. Pimedas mulle meeldib sõita, kuid halvad ilmastikuolud ja väsimus pole meeldivad kaaslased. Nii kui 100 kilomeetrit sai sõidetud, tekkis niisugune väsimus, et jube. Õnneks hakks armatuurlaual tuluke põlema, mis teatas-lisa klaasipuhastus vedelikku. Nii pidin vihma ja tuule kätte kobima. Värskendav, igatahes. Rahulikult sain Pärnu- Jaagupini sõita, seal tegin väikese tankla peatuse. Enne Libatset jooksis jänkupoiss ootamatult üle tee, tal olid kiired jalad. Jõudis üle lipata, oli teine ikka volask.
Märjamaa tanklas tegin väikese pausi ja lasin kohe silma looja.Aeg liikus kiiresti. Magada oleksin juba ammu tahtnud. Täna Etsi blogist lugesin, et nüüd võib trahvikviitungid ise e-postkasti saabuda. Kes nüüd täpselt mäletab, kas mõni kaamera ka kuskil oli, mina ei mäleta.

Märka ja aita

Klõpsa pealkirjale, siis saad teada millega tegu.

13.aprill- Männiku

Kahjuks sai otsustatud juba eile, et täna ma ei jookse. Poisid küll. Kuid läksime Mihkliga siiski veidi matkmama. Mõtlesime, et vaatame palju neid punkte meile teele jääb,siis neid märgime. Kokku kogusime 4 punkti. Mihkel leidis palju huvitavat materjali metsa alt, mida kindlasti oli tarvis autosse vedada jne.
Samuti pidin langetama rasked otsused. Loobuma homsest öisest Tallinna MV-sest ja ka jüriöö jääb seekord jooksmata. Aga kohale pean siiski sõitma,sest Märten tahab joosta. Nii, et minu autos on kuni 3 vaba kohta, kui keegi vajab küüti Tõrvasse.

12.aprill-Raku

Täna oli väga tore peaaegu kuivas metsas joosta. Võrreldes eelmise nädalaga , oli see mets lust ja lillepidu.
Kahjuks lõpuni see nii ei jäänud. Joostes punktist 33-43, hüppasin üle mingi puu, kust ootamatult oks murdus ja mulle veidi põlvest kõrgemale sisse kargas. Oli jah, selline lõikav-valus ja mingi hetk tundsin-nägin, et retuusid on verised. Ju sain ikka tubli matsu. Peast käis mõte, et lühikeste seelikute hooaeg peab jälle kaugustesse kanduma. Kuid joosta lasi ja häda polnud nagu midagi. No natuke ikka valutas ka. Sai veel tuttavatega juttu räägitud ja muidu asjalik oldud, kuni kodu poole sai sõidetud. Aga kui ma pesema läksin, siis haigutas jalas ikka korralik haav.Õmblemata siit ei pääse. Tuli püksid jalga tagasi ajada ja traumapunkti sõita. Viimati külastasin traumapunkti 1998 aastal, kui aknaid pestes klaasi lõhkusin ja killud käe katki tegid.
Loomulikult ei asunud traumapunkt seal, kus siis ja selle õige ukse leidmisega oli vaeva ka. Pidi minema lastehaigla poolsest uksest. Mitte ühtegi silti väljas ei olnud, et oleks parem õige ukse suunas liikuda. Nii tegin tubli orineteerumise. Ja kui ma oleksin varem teadnud, et on olemas EMOS, mis tagab tasuta parkimise 3 tunniks, siis poleks ma nii korralik olnud ja parkimist registreerinud. Kokkuvõtteks läks parkimine maksma 15 krooni ja esmaabi andmise eest küsiti 50 krooni.
Kokku võttis erakorraline abi aega 58 minutit.
Kõigepealt tuleb ennast registreerida vastuvõtule, selleks võta seldel automaadist. Oota, kui sinu number plingib tablool. Kui on sinu number nt. 7080, siis võtab registratuuri töötaja su jutule.
Annan isikut tõendava dokumendi, telefoni numbri jne. Saan saatekitrja. Ootan, kuni arst minuga kohtub. Ootamine on pikk. WC-sse ka ei saa minna, sest järjekorra numbrid ei tule plink-plink mitte järjest, vaid juhuslikult. Oo, minu number. Vastuvõtu ruumi uksel silt "sisenemiseks vajuta nuppu", otsin nuppu. Oo, leian. vajutan nuppu. Seesas-seesam ja ta avanebki. Arst küsib, mis juhtus, mina räägin mis juhtus. Arst on mõistev, vaatab haava üle ja paneb plaastri. Saan uue saatelehe.
Tuleb minna ümber nurga ja ootata, milla mind kutsustaks. Ootan, jalg hakkab valutama. 10 minutit ootan, äkki mind kutsutakse nimepidi. Korduvalt. Tulen-tulen, ma ju ei saa jooksuga tulla. Sisenen uude ruumi, arst küsib, mis juhtus. Mina jälle räägin. Näitan jalga. Edasi palutakse püksid eemaldada ja pikali heita. Tehakse puhastatavad toimingud, mõned-mõned süstid ja kipitav valu. Õmblemine polnud hull. Kena 4 lipsukest sain. Arst palub mul kodus haava puhstada ehk desinfitseerida, kas joodi või briljantrohelisega. Arvan, et roheliseks ma oma põlve ei joonista.
Eks siis paista, kuidas lähipäevadel jalg reageerib.