17.mai- Vääna- Jõesuu

Ilm keeras sandiks, kuid otsustasin siiki minna. Autoga sõites mõtlesin paaril korral, et lähen koju tagasi, sest vihma sadas ikka tugevalt. Mind üllats, et rahvast ikka päris palju oli metsa tulnud. Pole need orienteerujad mingid papist sellid. Minu rada täna 6,3 kilomeetrit. Noneh, alguses ei saanud ma kaardile jälle pihta. Tegin kena ringi, jälle. Siis tulid kaks pikka etappi, jookse kui segane, ära tüütas. Peale neljandat punkti läksid etapid lühemaks. Mere ääres liivas oli üpris tüütu joosta ja muda-pori-mülkas ukerdamine enne lõppu. Aga suurema pori sai truubis maha pestud.

16.mai- Padise

Padisel toimus Tallinna MV . Padise on minu jaoks olnud tore orienteerumise maastik, kuid tänane kaart tõestas hoopis vastupidist. Joostes esimest vahetust, ei saanud ma kuni 5-nda punktini kaardiga kuidagi sõbraks. Tahtsin metsast juba äragi tulla, aga Maris ja Merike tahtsid ju ka joosta. Juba 1-53, punkti joostes, ajasid need soosoolikad mu pea sassi. Nii tegin punkti minekuga kena kaare. 2-52, tegin veel suurema ringi, pendeldasin mingite kraavide vahel. Aru ma ei saanud, kus see kraav tegelikult on. Hiljem kui taas raja lõpuosas samas piirkonnas olin, taipasin - ühe sihi servas on kraav, mida kaardil polnud joonistatud. Ei tea, kes selle kraavi sinna nüüd kaevas? 3-34, tipuke tihnikus. Kaldusin liialt vasakule, taas ringike. Kirusin ennast ja rajameistrit. 4-31, minnes pidin mööduma ühest majast, seal lõugasid koerad, hoidsin targu võsa poole. Lageda servas kivi , rada taas olematu, kive rohkem kui vaja. Taas punktist mööda, sest leidin ennast tas kraavi kaldal. Ei ole võimalik! 5-36, võtsin veatult, no viimaks hakkasin kaardijoonistaja hingeelu mõistma. 6-38, igavikult pikk etapp. Jälle punktist veidi mööda. 7-39,8-46, pihtas. 9-44, oli pressikas. Jooksust mingit rõõmu ma täna ei tundnud. 10-47, läksin vale künka otsa. Jama. 11-43, vees sulistamine. 12-40, taas üle vete minek. 13-50, leidin ennast taas selle kraavi kaldal, olin ületanud kaardil päris tugeva raja, kuid metsas oli ta rohtunud ja vähe märgatav. ledisn ennast taas vees. No ei ole võimlik, et ma punktist mööda oleksin jooksnud. Kuid kahjuks see nii oli. 14- 49, punkt künka jalamil. Võtsin toredama 51 punkti ennem. Minu künkake oli nüüd küll vähe märgatav. 15- 55, kus on lohk? Leidisn. 16- 45, majake oli, kuid punkti kohe ei näinudki. Lõpuks ometi sain metsast välja. Teistest kuskil 10 minutit maas. Sain veel enne suurt vihma metsast välja, kuid mida aeg edasi seda hullemaks ilm läks. Hiljem Merike kommenteeris, et käisin ujumisvõistlustel. Oma kehva jooksu kiuste saavutasime siiski teise koha. SRD naised olid tublid. Ei tea mis oli rajameistri mõtteis, kui raja sinna Padise kaardi hüljatud paika planeeris. Korraldajad teevad viimasel ajal kõik selleks, et võimalikult vähe võistlejaid metsa tuleks. Mina igatahes järgmisel kolmapäeval enam ei lähe.

Leidsin ühe vana huvitava loo, panen ta siia kõigile lugemiseks. Jüri oli Mõisas, aga eemal Anne Veskis Loopis Uuno Evet Kividega. Samal ajal kui Rein Langil oli, läks Jaan omapead Krossi sõitma, sinna põllu peale, kus Ellen Niitis. Eemalt Võsast filmis Peeter, kuidas Tõnu Karguga tuli, Kalevi Kruus käes ja jõi Hillari Kohvi. Tõnis Mäe otsas Noolis Erki Reeta Linnast. Anu läks Jaani Kirsipuud Saagima ja Mart Juuris Jüri Tamme välja, hiljem Meelis Ladus kõik riita. Kui Maarja-Liis oli Ilusaks joodud, julges ka Marju Kuudist välja tulla. Siim Kallas selle peale juurde, kui Rein hõiskas, et Otasson. Kui Mart tuli uue Laariga, oli Lennartil Meri juba põlvini. Pidu oli täies hoos-Virge Naeris, Tõnu Kilkas ja Anu Sääris edasi-tagasi. Aga Maria tahtis, et teda Rahule jäetaks ja andis Henrile Laksu vastu pead. Heiti Hääletas Mardi poole Sallu, sest Heli oli Läätsed ära kaotanud. Kaie aga Kõrbes unistas, et oleks Peetriga Oja ääres...

12.mai- Jägala

Libahundi I etapp on seljatatud. Tänane rada oli orienteerumise vaatevinklist nauditav. Kuigi oli võsa, sood, mudast sood, metsarisu, truubis sumamist jne. Saime rajal vähem kui tund olla, kui õnnestus ühes ekstreempunktis kanuuga jõel kummuli minna. Saime läbinisti märjaks. Õnneks oli Westi klubist Olavi punktis juhendaja, nii sai temalt särk välja nõutud, et oleks midagigi kuiva selga panna. Kuid mu telefoniga on küll kehvad lood. Aga ilm oli soe ja riided kuivasid lõpuks ära ka. Telefonile vist eluvaimu sisse enam ei puhu. Kahju:(

Kristina tehtud klõps. Meisterdasime toreda laevukese, mida pidi ujutama. Raja mille planeerisime, selle ka täitsime. Võibolla alahindasime veidi endid, kuid kõik lõppes siiski hästi. Ühes ekstreempunktis ei soovinud me enam ujuma minna ja nii lisaülesannet ei teinud, kuid selle asemel võtsime ühe planeerimata punkti. Hiljem sai oma mudased papud Jägala jões ära pestud. Markus ja Märten sõitsid Võrus Kevad MTBO-l. Mõlemal läks esimesel päeval hästi. Tulemused jõudsid kenasti päeva lõpuks nähtavale kohale. Kuid teise päeva tulemused pole siiski ilmunud. Samuti on kodulehel selgeid puudujääke alamkataloogides. Kalender on, kuid kalendris pole ühtegi märget. Sümbolitest oleks nii mõnigi huvitatud, kuid neid ka pole.

Metsa täna ei jõudnud, kevadkontserdile samuti. Kuid sai ära käidud Taara linnas, Savilinnu teatrifestivalil mis toimus Sadamateatris.

8.mai- Mustamäe

Nii kui ülikoolist pääsesin, siis viimasel hetkel metsa jooksma. Hommikul mul seda plaani veel polnud, kuid peale emotsionaalset tööpäeva tuli see kohe kasuks. Hea oli, et enne Marisele helistasin ja küsisin, kas kaarte ülepea jagub. Nii nagu arvasin, kaarte polnud. Aga Marise käest ikka ühe sain ja nii läbisin tema poolt planeeritud raja. Rada oli päris huvitav, paaril korral jooksin punktist tiba mööda, kuid mitte palju. Väheke sai ka jala märjaks ja Mustaka nõlvast üles ronimist ma parem ei kommenteeri. Jalad olid peale tõusu päris kanged. Ütleme, et see tekitas piisavalt raskusi jooksutempo hoidmisel. Tundub, et rahvas on enda liigutamisele suurt rõhku hakanud pöörama, sest jooksukaarte enam peale kella 19 naljalt ei saa. Võibolla on start liiga kaua lahti?!

3.mai- Kloostrimetsa

Rajameister Mait Tõnisson oli teinud päevakule liialt head reklaami. Päeval väga plaani polnudki jooksma minna, sest kolmapäeval oli vali tuul ja ma vist sain veidi külma, sest hommikuks oli nina umbes ja õhu ventileerimine raskendatud. Oli seda nüüd tarvis. Aga Märten arvas, et ma ikka pean tulema, sest tema sõidab sinna jalgrattaga ja tagasi ta ei viitsi sõita. No läksin. Kui mina veidi enne poolt kaheksat, kaarti nõutama läksin, siis neid lihtsalt enam ei olnud. Mõned M40 klassi kaardid olid. Aga see nagu ei sobinud. No jah, kes siis jätab metsa mineku nii hilja peale! Jäi vaid loota, et äkki keegi annab oma kaardi jooksmiseks. Nii jalutaski päästja Marge mulle vastu ja nii saingi temalt kaardi, et metsa silgata. Alguses oli see mineks ikka vaevaline, liialt pikad etapid kurnasid kohe mind ära. Raja keskel oli punkte tihedamalt, sai tikitud siia-sinna. Lõpus taas pikad etapid ja läbi ta oligi. Rajal vaatasin ikka pingsalt kella, et kas jõuan enne finishi sulgemist joostud. Kohati tundus, et aeg venib või osutid ei taha liikuda. Poolel rajal märkasin ka vaadata, et mitu kilomeetrit üldse peab jooksma. Ja korraga oligi lõpp käes. Poisid sõitsid lõpuks siiski ise rattaga koju. Nii sain mina Kristina juures teed juua ja lobiseda.