14.juuni- Linnamäe

Linnamäele sõitsin seekord Mihkli, Liina ja Kadriga. Kärsitud tüdrukud helistasid mulle kui olin kokkulepitud kellaajast kohutavalt palju, oma 3 minutit hiljaks jäänud. Kuid midagi hullu ju ei juhtunud jõudsime enne viit kohale. Markus ja Kaarel olid maastikul juba oma 3 tundi seigelnud-oodanud. Mihkel oli täna tubli, vuhises kohe starti ja jooksis oma raja läbi enne kui ma jõudsin talongi minna ostma. Rada oli täna täitsa huvitav ja ilm oli palav. Kui kodus sai rajameitri infot loetud, siis juba rõõmustasin- täna nõgestega ei vihelda. Nii ju lubati: Seekordse Linnamäe neljapäevaku rajad väldivad soiseid nõgesevälju ja kulgevad enamuses osas kõrgemal reljeefiosal suhteliselt ilusas metsas. Mõni soolaik ja tihnik kuulub asja juurde. Pikemad rajad on seetõttu pisut lühemad. Punkte on seevastu puistatud maastikule külluslikult. Ohukohaks on maantee ületamine. Sood on tavapärasemast märjemad, kuid neid on radade piirkonnas vähe. Aga mis tegelikult metsas toimus! Kohe alguses pläterdasin mudas, selle asemel, et punkt kuiva maa pealt võtta. Siis oli jupike aega lohkude vahel tiirutamist. Ja pikal etapilt suutsin ma ikkagi nõgestesse sattuda ja mitte vähe. Suunajooks kohe täna mulle ei sobi. Jõudsin ühe mättatipule. Ise oma enese tarkusega arvasin, et olen ühe mätta peal, kuid tegelikult olin hoopis teise mätta peal. Ja seda kraavi nagu ka pole näha. Nii tegin arvatavasti nõgesemetsale suure tiiru peale, vahepeal olin paigas, kus kaarti polnudki, sest see oli lihtsalt legendi all peidus. Olles enese peale pahane, mõtlesin, et kõik, rohkem ei jookse. Aga sai edasi joostud ja piirkonnas, kus oli punkte tihedalt, ajasin järjekorra sassi... Lõpuks nabisin mõned lisapunktid ja tulemuseks võtsin vabalt. Tagasi st. edasi sõitsin Mihkli, Markuse ja Kaarliga. Keerasime veidi teelt kõrvale ja vaatasime-kuulasime Jägala juga, siis põikasime Kuusalu poest läbi, maiustasime jäätisega ja sõitsime Tammistu külla. Et pääseda sääskede söötmisest, ruttasime oma kodinatega tuppa. Siis algas võitmatu missioon- pliidi kütmine. Alguses ajas igast praost kus võimalik suitsu sisse. Tegime siis mitmeid trikke ja lõpuks saime pliidi tõmbama. Poistel olid kõhud vist nii tühjad,s est mitu korda küsiti, et kas söök on valmis. Lõpuks sain söögi valmis ja õnneks kõike ära ei söödus, nii saavad poisid järgmisel päeval lõunaks sööki soojendada. Hommikul tõmbas pliit juba paremini ja nii küpsetasin poistele kohe kahe panniga pannkooke. Lõpuks enne kella 10 ajasin poisid üles, sest pidin varsti linna tagasi sõitma. Märten ja Tomi ootavad, et ma neid tööle viiksin, pärast peavad nad ratastega koju sõitma. Kahjuks see nii ei läinud, sest Märten enne kella viit helistab, et äkki ma siiski tuleksin neile järgi. Nad kuidagi ei viitsi 20 kilomeetrit rattaga sõita. No ma ei tea, kaks nädalat pevad nad veel tööl käima ja ise nad tahtsid rattastega sõita. Eks siis näis.

12.juuni- Kloostrimetsa

Markus läks täna koos Kaarliga töö- ja puhkelaagrisse. Ise tegin loomulikult tööd: sorteerisin aastatega tekkinud õppematerjale, paikkisin ja tolmutasin palju, samuti õnnestus tolmuimeja tuksi keerata. Viimane aeg metsa jooksma minna. Maris pakkus täna põnevat rada. Punktid olid oskuslikult paigutatud, mõnda punkti polnud koheselt nähagi, eriti kp58-auk. Samuti ühe teederägastikus paiknenud punktiga õnnestus eksida.

10.juuni- Kooraste

Osalesime siis Lõuna-Eesti karikavõistlustel. Eriti tihti sellel võistlusel osalenud me pole, aga kuna laupäeval pidin niikuinii Põlva eksamile minema, siis sai ka Koorastes käidud. Hommik algas kehvasti. Mihkel oli pahur ja keeldus pudru söömisest, no ja metsa minemisest ei tahtnud ta samuti midagi kuulda. Ütleme siis nii, et sellest sai päeva ebaõnnestumiste jada. Esmalt eirasime korraldajate vihjeid, kuidas võistluskeskusesse jõuda, kokku 15 kilomeetrit viga. Metsas jõudsin ka ennast mitmel korral orbiidile lennutada. Ilm oli ka super palav, sai mitmes ojas ennast turgutatud ja joodud. Minu start oli 12.12, kuid õhtuks tahtsin veel Vihula mõisa lähedale Karula külla suveetendust "Hullumaja suvepäevi" vaatama minna. Leidsin, et ideaalis peaksin 13.45 Koorastest liikuma hakkama, et jõuaksin poisid Aegviidus rongile panna, et ise jõuaksin veel Rakverset läbi sõita ja sealt on veel poole tunni tee Karulasse. Lihtne ju. Aga kus sa sellega. Nii kui metsast välja sain, panime ajama. Kavatsesin Aegviitu sõita Jõgeva kaudu, mööda Piibe maandteed. Kahjuks ei arvestanud ma asjaoluga, et enne Jõgevat on mingi teeremont. Olin sunnitud ümbersõidule, mille tulemusena teekond venid oma 20 kilomeetri võrra pikemaks. Oleksin pidanud ikka Märteni targutust,et Põltsamaa kaudu on otsem, kuulama. Aga, ma ju ise tark. Nii jäid poisid napilt 16.10 rongist maha. Aga pole hullu, järgmine rongi läheb 17.39. Sõites märkasime, et mere poole kerkivad ähvardavalt tumedad pilved. jama, kui etenduse ajal paduvihma peaks sadama. Tegime siis väikese peatuse Jäneda Musta Täku tallis, sain ka oma riided lõpuks vahetatud, sõime ja jõime. Aega rongile veel piisavalt. Ootame. Rongi Tallinna poolt ei tule. Kell juba pool kuus. Rongi ikka pole. Näeme, et perroonile tuleb Eha Arb, tervitab meid ja ütleb, et ega seda rongi ei tule. Seisab teine Vessel. No tore lugu küll. Aga pole ju lootusetuid olukordi. Siblime ruttu autosse ja sõidame Rakverre, et äkki sealt saab bussiga Tallinna sõita. Poisid võinuks nii kauaks ka Rakverre jääda, kui etendus vaadatud ja hommikul Tallinna sõita. Kuid neil oli selline jalka ja Harry Potteri maania peal, et siin kohal vaielda ei tasu. Eriti, kui Rakveres telekat mis pilti näitaks ei ole. Olnuks mul arvuti kaasas, siis veel kuidagi oleks pilti näinud. Tegin kiire kõne õele, et ta uuriks, et millal bussid Rakverest Tallinna poole liiguvad. Teated polnud kuigi roosilised. Buss väljus kell 18 ja järgmine läheb kell 21.25. Selgub, et kui sul autot ikka ei ole, siis punktist A punkti B on üsna keeruline jõuda. Kuid äkki 18. 45 kohalik buss siiski läheb. Jõusime bussijaama ja buss läks. Kuid piletid kõik välja müüdud. Tore. Jääme igaks juhuks ootama, et äkki bussijuht mõned reisijad peale võtab. Õnneks mahtusid mu kiitsakad poisid bussile. Hulluks võib minna. Sellise toreda meeleoluga sai siis "Hullumaja suvepäevadele" mindud. Häälestus etenduseks oli täitsa olemas. Etendus oli kõiki päeva sündmusi silmas pidades, täitsa tore, näitlejad samuti. Soovitan soojalt vaatama minna, aga kahjuks on piletid kõik juba välja müüdud. Aga kui pilet olemas, siis sääsetõrje vahendid, kummikud ja hea tuju kaasa ja head vaatamist. Isiklikult poleks seda etendust vaatama sattunud, kui ma poleks sünnipäevakingitust teinud. Suveetendustel olen suhteliselt kasinalt käinud, aga eelmisel aastal " Külavahelaulud" meeldis mulle väga. Laulud olid vahvad ja sääski polnud ka augustis enam nii palju. Peale etendust sai talu õues pikniku pidada.

7.juuni- Sõitme

Täna oli täitsa tore rada. Jalad said vähe soos mudaseks ja esmane reumaravi ka tehtud. Rohi oli igalpool vastikult kõrge. Kui kasutasid kellegi teiste poolt tehtud rada, siis viis see sinna kuhu polnud vaja minna. Ikka oleks pidanud oma rada ajama. Sääski on metsikult, ma ei tea kas Jaanipäeval tasubki kuskile lõkke äärde ennast sättida või oleks targem kodus istuda. Targem oleks uus kilekostüüm hankida ja sääsevõrk. Mu kolleeg ütles, et õhtul väljas on täitsa võimatu mingi tööd teha, ilma võrguta poleks see mõeldavgi.

3.juuni- Rutu mägi

Teatevahetuse päev. Hommik jõudis üpris vara kätte. Tõusmine polnud just väga raske, kuid raske oli noorsportlasi maast lahti saada. Kuid õnneks vedasid kõik ennast õigeaegselt hommikusöögilauda. Mihkel poiss vitsutas kaks portsu mannaputru, siis sõi keedumuna kaks tükki, jõi mahla ja sõi pirni veel lisaks, ning jõudis endale veel ühe keedumuna kaasa võtta. Juhuks kui kõht peaks vahepeal tühjaks minema. No on sellel alles isukest. Aga las sööb- peaasi, et mina seda kõike talle igal hommikul ei peaks tegema. Teatevahetus tõotas tulla põnev. Loomulikult pidasin oma poistele pöialt. Märten oli esimeses vahetuses, ta ise tahtis. Võistluse käigus hakkas mulle tunduma, et mingid veapoisid on sisse tulnud, sest esimesse vaheaja punkti jõudis Märten alles 12-dana. Kuid olukord ikka väheke paranes. Tomi ja Veiko tegid väga hea jooksu ja nii tulid poisid Eesti meistriks. Suurte närvikõdi ja põnesust pakkusid M35-40 klassi mehed. Ju teatejooksus olegi nii, et kellel on rohkem õnne või parem teevalik ja lootusetuid olukordi pole ju olemas. Hakka või isegi seda uskuma. Kiitus kõigile. Tagasisõit kulges taas läbi Vändra, edasi võtsime kursi Järvakandi peale, selles linnakeses polnud me varem käinud. Jättis sellisel sümpaatselt rohelise ja vaikse mulje.Edasi vurasime Raplasse ja olimegi Tallinnas.

2.juuni- Rutu mägi

Tõusime hommikul vara, sest võistluse korraldamine seda nõudis. Ville läks juba hommikul 5 ajal või isegi varem metsa punkte panema. Meie saime ikka poole 7 magada. Mihklit ei raatsinud nii vara üles ajada, tema jäi Annele seltsiks. Ja ega tal võistluskeskuses midagi teha ka poleks, sest vihma sadas ja vahel ei sadanud. Mihkli kummikud olin ju hoopiski maha unustanud ja kellele seda mudamaadlejat pärast vaja on. Ja Mihkel polnud eriti kurb ka, et metsa ei saa. Ehitasime siis kambakesi finishikoridori, sättisime stardiprotokollid seinale, võtsime võsa maha jne. Aeg lendas kui linnutiivul ja stardiaeg jõudiski kätte. Starti oli üle kahe kilomeetri ja nii hakkasin juba varakult minema, kuid jõudisn varem kohale. Kõik kurtsid oma kehva jooksuvormi üle ja kirusid ilma ja sääski. Kuid mina neid jutte enam väga tõsiselt ei võta, sest metsas kihutavad kõik nagu põdrad. Stardist lahkudes sain näha metsa mitmekesisust nii heas kui halvas. Maastik oli võimas ja kohati ei tahtnud maastik kaardiga kuidagi sobida, eriti vähe reljeefsetes kohtades. Nii seal rohelises osariigis tegin enne pnkti järsu pöörde läände, et siis hiljem samasse kohta tagasi tulla. Täitsa arukas tegu!? Ja kui ma lõpuks militaarmaastikule jõudsin, siis oli minu juhe juba koos ja tegin seal veel paar mõttetut tiiru. Ja nii oligi, et tulemusega rahule nagu ei tasu jääda. Kuid Märten oli tubli ja saavutas tubli teise koha. Hiljem Ville kommenteeris, et Saima Värton jooksid kõige ideaalsema planeeritud võitja aja ja Timo Sild ei jäänud ka kuigi palju planeeritud ajast maha. Järelikult pidanuks rajad veel lühemad olema, sest kiirused metsas polnud kuigi suured. eks seda turnimist ikka oli ka. Õhtul kontrollisime veel teatevahetuse kaarte, EOL koode ja si-numbreid jne. Andmete kontrollimine võttis väga palju aega ja kui inimesed ei suuda vahetuste järjekorda kokkuleppida või kipuvad neid tihedasti vahetama, siis on jama palju. Vaene Anne-Ly sai jälle vähe magada. Aga eks hommik ole õhtust targem.

1.juuni- Valga-Valka

Lastekaitsepäeval sai osaletud EOL Openi sprindivõistlusel. Ilm Tallinnas oli suvine ja nii ei osanud mõeldagi, et ilm võiks kuidagi kehvemaks minna. Nii ei pakkinud ma kotti mitte kampsuneid ega karupükse, vaid seeliku ja lühikesed püksid. Mida kanda hoopiski ei saanud. Hea, et kilekad ja jope kaasaa võtsin. Mõne soojapesu särgi ka, no igaks juhuks. Mis hiljem vägagi vajalikuks osutus. Alustasime oma automatka juba enne kella 13.Võtsin Vändrast veel Anne auto peale, et ta saaks Karksi- Nuia koolimajas tegeleda orienteerujate majutamisega. Annega koos sõites tundus see sõit kuidagi kiiresti minevat. No ja eks oli millest rääkida ja mida kuulata. Panime Anne siis Karksi- Nuias maha ja sõitsime Valga poole. Selveris jõudsime ka ühe tiiru teha. Ja oligi aeg jooksuriided selga panna. Sprint on ju tore, kuid lausa vihmas ei tahaks seda joosta. Igatahes OK Võru korraldas toreda võistluse. Ilmaga just ei vedanud, kuid rada ja kaart oli huvitav. Enamus punkte oli Valkas, paar viga sai tehtud ja nii läks paar minutit kaduma ka. Markus sai auhinnaks tööriistakasti ja mulle anti teekann. Nüüd tarvis veel nurmenukke korjama minna, et talvel teed saaks juua. Nii kui autasustamine lõppes sõitsime Karksi- Nuia. Seal sõime oma kõhud trummi, veidi mässasime rinnanumbritega ja siis oligi päev möödas.