14.juuni- Linnamäe

Linnamäele sõitsin seekord Mihkli, Liina ja Kadriga. Kärsitud tüdrukud helistasid mulle kui olin kokkulepitud kellaajast kohutavalt palju, oma 3 minutit hiljaks jäänud. Kuid midagi hullu ju ei juhtunud jõudsime enne viit kohale. Markus ja Kaarel olid maastikul juba oma 3 tundi seigelnud-oodanud. Mihkel oli täna tubli, vuhises kohe starti ja jooksis oma raja läbi enne kui ma jõudsin talongi minna ostma. Rada oli täna täitsa huvitav ja ilm oli palav. Kui kodus sai rajameitri infot loetud, siis juba rõõmustasin- täna nõgestega ei vihelda. Nii ju lubati: Seekordse Linnamäe neljapäevaku rajad väldivad soiseid nõgesevälju ja kulgevad enamuses osas kõrgemal reljeefiosal suhteliselt ilusas metsas. Mõni soolaik ja tihnik kuulub asja juurde. Pikemad rajad on seetõttu pisut lühemad. Punkte on seevastu puistatud maastikule külluslikult. Ohukohaks on maantee ületamine. Sood on tavapärasemast märjemad, kuid neid on radade piirkonnas vähe. Aga mis tegelikult metsas toimus! Kohe alguses pläterdasin mudas, selle asemel, et punkt kuiva maa pealt võtta. Siis oli jupike aega lohkude vahel tiirutamist. Ja pikal etapilt suutsin ma ikkagi nõgestesse sattuda ja mitte vähe. Suunajooks kohe täna mulle ei sobi. Jõudsin ühe mättatipule. Ise oma enese tarkusega arvasin, et olen ühe mätta peal, kuid tegelikult olin hoopis teise mätta peal. Ja seda kraavi nagu ka pole näha. Nii tegin arvatavasti nõgesemetsale suure tiiru peale, vahepeal olin paigas, kus kaarti polnudki, sest see oli lihtsalt legendi all peidus. Olles enese peale pahane, mõtlesin, et kõik, rohkem ei jookse. Aga sai edasi joostud ja piirkonnas, kus oli punkte tihedalt, ajasin järjekorra sassi... Lõpuks nabisin mõned lisapunktid ja tulemuseks võtsin vabalt. Tagasi st. edasi sõitsin Mihkli, Markuse ja Kaarliga. Keerasime veidi teelt kõrvale ja vaatasime-kuulasime Jägala juga, siis põikasime Kuusalu poest läbi, maiustasime jäätisega ja sõitsime Tammistu külla. Et pääseda sääskede söötmisest, ruttasime oma kodinatega tuppa. Siis algas võitmatu missioon- pliidi kütmine. Alguses ajas igast praost kus võimalik suitsu sisse. Tegime siis mitmeid trikke ja lõpuks saime pliidi tõmbama. Poistel olid kõhud vist nii tühjad,s est mitu korda küsiti, et kas söök on valmis. Lõpuks sain söögi valmis ja õnneks kõike ära ei söödus, nii saavad poisid järgmisel päeval lõunaks sööki soojendada. Hommikul tõmbas pliit juba paremini ja nii küpsetasin poistele kohe kahe panniga pannkooke. Lõpuks enne kella 10 ajasin poisid üles, sest pidin varsti linna tagasi sõitma. Märten ja Tomi ootavad, et ma neid tööle viiksin, pärast peavad nad ratastega koju sõitma. Kahjuks see nii ei läinud, sest Märten enne kella viit helistab, et äkki ma siiski tuleksin neile järgi. Nad kuidagi ei viitsi 20 kilomeetrit rattaga sõita. No ma ei tea, kaks nädalat pevad nad veel tööl käima ja ise nad tahtsid rattastega sõita. Eks siis näis.