Jüriöö võin Laevukese sõnadega kokku võtta, et võistlus oli kui üks järjekordne magamata öö. Ja nii ta oligi. Väike ärevus oli ikka põues. Hea oli, et hommikul sai nii kaua magada, kui lusti oli. Kuid mitte kauaks, sest taipasin ikka enne 11 üles tõusta. Ja siisläks lõpuks kiireks.
Vastseliinasse sõitsime Triina orgunnitud Kaljuri bussiga, mis väljus 14.30 Ülemsite parklast.
Kambakesi koos ikka toredam sõita. Mis veel hea, ei pea ise juhtima ja saab tegeleda teiste asjadega kaasa arvatud magamisega.
Tartus Lõunakeskuses anti tunnikene vaba aega.
Vastseliinasse jõudsime veidi peale seitset. Jõudsin veel harjutusmaastikul mõned ringid teha. Bussiaknast juba märkasin, et kõikjal on kraavides ja jõgedes kõrge veetase, nii ka Vastseliinas.
Algus oli nii nagu tavaliselt, rongkäik, tõrvikud, mis eriti põleda ei tahtnud. Kõned ja etteasted, kohalikud rahvatantsijad esitasid tempokaid tantse. Rongkäigu lõpp vajus kuidagi imelikult ära, lihtsalt üks võrukas tuli ja ütles, et nüüd võite iseseisvalt tagasi minna. Ja nii me läksimegi.
Võistluskeskuse paigutus oli minu arvates veidi ebaõnnestunud. Ekraanid võistluse jälgimiseks olid muidugi head, kuid ei andnud piisalvalt ülevaadet kõikidele võistlejatele. Keskenduti liialt liidritele ja nii jäid mitte väga tublid võistkonnad infosulgu. Metsast tulijad jooksid otse vahetusalasse,läbi suitsuvingu ( põlevatest puutõrvikutest tekkinud suits)ja pimestades nii oma lampidega ootajaid ja nii polnud näha, kes tuleb. Kohati tekkis Jukola tunne, kus lõpetaja hüüab oma võistkonna numbrit, et see tuleks ja vahetuse üle võtaks. Lõpetajatele pakuti jääkülma vett!!! Mida juua ei tahtnud, kui olid enamus rajast vees kahlanud ja lõpuks mudas sumanud.
Kui ise metsa sain, siis alguses tundus mets sümpaatne, Luhamaa maandtee ületusel ehitatud lintide tunnelid ajasid pea veidi sassi. Püüdsin rahulikult joosta, et vigu vältida. See oleks peaaegu ka õnnestunud, kuni tegin üle soo minekus suunavea ja kaldusin punktist niivõrd palju paremale, et enam aru ei saanud, kus ma olen. Tiirutasin seal igaviku aega. Hiljem Triin Vask ütles, et rajameister paneb maastikul proovile orienteerujate sihikindluse, suunataju ja visaduse. No ju minu suunataju oli seal vees kahlamisega kadunud, eriti kui oksad näkku peksavad. Kuna kedagi näha ei olnud, siis järeldain, et olen ikkagi täitsa vales kohas. Õnneks leidus ikka teisigi kes suunaga ära kaldusid, nii saime koos punkti ikka kätte. Rohkem seiklusi ei olnud, kuid enna lõppu augu punktiga sai kord-paar mööda mindud. Ms oli ka mõistetab, sest mu lamp hakkas juba kustuma.
Kokkuvõtteks oli mets hirmus vesine ja lõpuks sopane. Kodust internetis ülekannet vaadates tundub kõik kindlasti lihtsam, kuid kes ei käinud, ei jäänud ka milleski erilisest ilma.
Tagasi hakkasime kell 4 sõitma, planeeritud oli kell 3, kuid üks naine jäi liialt kauaks metsa ja nii me teda ootasime.
Koju, voodisse sain kell 8. Kõik läbi.
Järgmisel aastal Jüriööjooks Elvas.
Meenutusi.
Minu esimene Jüriöö start oli 2006 aastal Ülemistel. Mis oli tagant järele tarkusega kõige õnnestunum võistlus, minu jaoks.
2007 aastal Toilas, ei mäleta negatiivseid emotsioone.
2008 aastal Padisel, sain vale kaardi ja mässasin seal metsas tükk aega. Korraldajad oma süüd ei tunnistanud. Meie teisel võistkonnal oli kusjuures sama lugu, et naiste vahetusetel olid kaardid vahetusse läinud.
2009 aastal Kilingi- Nõmmes ei jooksnud, sest olin korraldamisega hõivatud.
2010 aasta Tõrvas,jäi mul vahele. Enne Jüriööd õnnestus mul Tarmaku päevakul oks jalga joosta ja nii tõsiselt, et vajas õmblemist.
2011 Keilas oli enam-vähem edukas, vaid ühe kivi punktiga sai viga tehtud.
Peaks vist rohkem öötreeninguid tegema, et järgmine kord üllatusi vältida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar