12. august- Kooraste

Koprakarikale sai mindud rõõmsal meelel. Ootusi erilisi ei olnud ma endale seadnud, sest pakutav maastik pole just minu lemmik. Sood ja võss pole mulle just meelepärased kaaslased. Vigu ikka kogunes. Eriti just nendel etappidel, kus punktid suhteliselt lähestikku. Samas joostavus oli vägagi hea. Ilmaga just ei vedanud, sadas ja sadu jätkus kuni õhtuni.

Oma edasisi plaane ma muutma seetõttu ei hakanud, kuigi jah, Haanjasse kontserdile jäi nüüd minemata küll.
Rõuge surnuaial sai plats korda tehtud ja kurbusega pidin tõdema, et mu vanaema juba 60 aastat surnud on. Samas ema oleks saanud sellel aastal 61. Tean, et samal surnuaial on mul teisigi sugulasi maetud. Sai ema-isaga seal ikka lapsepõlves korduvalt käidud, kuid nüüd enam ei mäleta neid kohti täpselt. Ja ümbrus muutub ka ajajooksul teiseks. Vanaisa mäletan ikka rohkem, sest tema suri kui olin 15. Lapsepõlves sai õega ikka vanaisa juures Võrus suvitatud. Vanaisal autot polnud, nii me metsa mustikale ei saanud minna. Kuid vanaisa ostis mustikaid turult ja siis sõime neid suhkruga. Mäletan, need olid nii head. Nüüd ma polegi neid enam sedamoodi söönud. Kardan, et maitse poleks enam see, mis lapsepõlvest meeles. Kuid moosi keedan meeleldi ja mustikakissell on väga hea.
Võrus sai siis vanaisa õetütre Milvi ja tema tütre Külli juures kiirvisiidil käidud. Sest tea, milla sinna kanti jälle satub.
Ja nii oligi päevake märkamatult läinud.

11.august- Järvi järved

Järvi järvede ümbruses on tore maasti joostavuse mõttes. Kuigi jah, puude totaalset risti-põiki asetsemine horisontaalselt, polnud just kõige meeldivam. Nii sattusin mahalangenud kuuskedega võitlusse ja kaldusin kohe nii ära, et ise imestasin ka kuidas selline asi sai juhtuda. Samuti paar soost läbi jooksmist oli pigem ikka põlvini mudas sumpamine.
Hiljem järve ääres papusid ja põlvikuid pestes ehk koos nendega ujudes, oli sookultuur kõvasti ennast jalgade külge aheldanud, et nuustik olnuks vist ikka abiks.
Kuid hea oli, et vihma ei sadanud ja kõikidel oli tuju hea.
Homme siis Koprakarikale. Plaanis veel külastada sugulasi Võrus, Rõuge surnuaial veidi kõpitseda ja võibolla veel Haanja manu ka jõuab.

Veidikene puhkust kulub vast ära. Ja nii otsustasin raske südamega paariks päevaks orienteerumisest loobuda.
Metsa jooksma äkki ikka lähen või hoopis seenele või pohlale.

Kuid veel parem on kanda peale jooksunuppude ka teistsuguseid kingi. Nii palju kui ilusat suveilma jagub. Paratamatult hakkab sügis lähenema, sellest annavad märku ritsikad ja vihma krabin katusel, siis peab ka ettevalmistusi uueks sessiks tegema. Pole see õppimine midagi nii lihtne, lihtsam ikka teisi õpetada.

6.august- Voose

Peaks ütlema, et see Voose võss hakkab kohe armsaks saama. Seekord ragistasid Tallinna, Raplamaa, Järvamaa ja Ida-Virumaa kartmatud orienteerujad võsas, et selgitata parim võsameister.
Sellises metsas on juba täielik vedamine, et millal sa metsa stardid. Esimestel oli selgelt raskem, kuid oma pea pidi olema kui koorelahutaja. Oluliseks said ka teevalikud või kellel on kiiremad jalad. Eksisin ühe punkti minekuga, kus tahtmatult pidin kuusetihnikus mässama. Samuti raja lõpuosas andis väsimus endast märku ja nii tegin vale teevaliku, mis röövis samuti rohkem aega, kui tahtnuks.
Jagan siin Signe arvamust. Meeldiv on, kui leidub üllatajaid ja tore, kui nad ka võidavad. Tunnustagem Marge visadust-tema ongi võsameister.
Tulemused.

4. august- Mustla- Nõmme

Terve hommikupooliku korjasin sõstraid. On küll vaid kolm põõsakest, kuid kobarad kuidagi nirudad ja aega kulus nende noppimiseks palju. Poisid kärutasid puid keldrisse, hiljem ladusid. Aitasid maha kukkunud õunu korjata ja sekka korjasid mõned marjad ka. Nemad pigem tagusid palli ja Mihkel leidis kuskilt paela jupid ja nii veeti puude ja põõsaste vahele nöörirada.
Kella neljast planeerisin, et hakkme pävakule sõitma. Aga sõitma saime poole viiest.
Peale päevakut pidime veel Kairi ja Kaarli juurde Rõõsa järve ujuma minema.
Kohale jõudes ei saanud ma midagi aru, kus on info, kus start. Kuna hooga suunati meid põllule parkima. Nägin vaid, et rahvas mööda teed siblib. Hea oli, et Raul Laas keset põldu vastu tuli ja temalt infi sain. Muidu oleksin tühja edasi-tagasi mööda niitmata põldu saalinud. Seekord infotelki poldud püstitatud ja selgeid orientiire polnud ju kaugele näha. Infolaua taga olevaid naisi varjas põikese eest vaid kidurad puukesed. Veidi segane planeering oli see nüüd küll.
Aga rada oli mõnus.
Teel 36-sse punkti silmasin Marget. Saingi ta kätte ja siis võpsikus ragistades panin hooha valesse suunda ja nii jõudsin teele. Kahjuks andis parem jalg endast järjekordselt tund, et olin sunnitud tempo maha võtma. Päkale totamine oli selgelt võimatu. Olnuks nüüd kargud tagataskust võtta, siis olnuks mööda teed hea liikuda. Lõpus püüdsin väga ratsionaalselt joosta. Ajaliselt olin kiirjooksjatest selgelt aeglasem.
Lohutas mõte, et kohe saab ujuma. Kairi pakkus veel kooki ja teed, sest Kaarlil oli ju sünnipäev.

3.august- Pikasaare

Pidin Rakverre sõstraid korjama minema ja nii sai otsustatud, et kolmapäeval läheme. Teeme enne veel väikese treeningu Pikasaare maastikul. Kuna Markus ei lubanud pikka rada joosta, nii jooksin veidi lühemat rada. Tunniga pidin kindlasti välja tulema, nii mulle öeldi. Ja nii kulutasin mulle antud aja kenasti metsas ära, paar minutit jäi puudugi. Märten joosta ei tahtnud, tema korjas mustikaid.

2.august- Nõmme

Peale Lilli võsaragistamist oli kohe imelik liialt lagedas metsas joosta. Kuid rajameister pakkus ka maiuspalu ARK-i taguse võpsikU näol. Kus jooksutempo okastraadi ja soo tõttu pidurdus. Pükstesse õnnestus ka 3 uut auku saada. hea, et põlvikud terveks jäid. kahju olnuks uutest põlvikutest, sest Kõrvemaal sain alles ühtedest lahti.