23.juuni- Voose

Hommik oli udune, vihmapiisad mängisid järvel peitust. Jaan taas nutune. Kui Rõõsalt sõitma hakkasime, tibutas. Erilist vaimustust see minus küll ei tekitanud. Sõitsime mööda vonklevat kruusateed vapralt Voose poole. Minuga kaasa võitis veel Kairi vend oma lastega, et midagi põnevat lastega teha- seega orienteeruda. Ilm polnud nende väikeste sellide jaoks küll kõige meeldivam. Täna aeti mind kõrgema koha peale parkima. Vahel ikka veab. Mihkel taas esimene startija. Jõudsin ta ikka ära oodata, enne kui ise märga metsa läksin. Prrr. Aga ega sääski vähemaks küll ei jäänud. Tunglesid teised ikka ümber inimeste. Mihklil läks jooks veidi nihu. pani stardist hooha minema, et esimese punkti asemel jõudis viiendasse. No siis oli selge, miks tal metsas nii kaua läks. Vaatamata sellele oli Mihkel tubli. Ootab teine juba Koprakarikale minekut. No, aga mis ma ise metsas tegin. Startides ei suutnud ma koheselt haarata stardikohta, mis mind esimesse punkti viiks. kaardil stardi kolmnurki ju kaks ja silma jäi see mis 39-sse suunas. Nii tuligi k-punktis veidi seista ja liikuma sai alles siis, kui kindel suund käes. 3-107, tuli väike viivitus, sest kollaseid lohke näis maastikul rohkem olevat. Järgmine tõrge tuli 11-106, minu viga lugesin kaarti lihtsalt valesti ja kuna maastik ei tahtnud kuidagi klappida, siis tuli eelmisesse punkti lihtsalt tagasi minna. ka 15-127, sai veidi paremalt ära kaldutud. No ja kui tee vastu tuli, siis oli selge, et tuleb minna tagasi. 17-129, august sai ka veidi mööda põrutatud. Reljeefikaardi osa oli üllatavalt lühike. Pärast märkasin, et oleks täiesti võimalik punkte ka tavalise kaardi pealt spikerdada. Kuid kaardi liigne väänamine ja käänamine poleks kaardile hästi mõjunud. Niigi oli teine poolel maal veidi vettinud. Kasuks oleks tulnud kaardikile kinni keevitamine. Lahtine kilekott oli kehvake küll. Oleks võinud stardis veidi aega kulutada ja kaart kinni teipida, aga kes siis selle peale kohe tuleb. Kui reljeefi osa lõppes, siis tekkis vaikselt tunne, et rada võiks juba lõppeda. Lõpuosas olid mõned ekstreemsused soos müttamise näol, kus ikka põlvini sai sisse vajutud ja enne 200 punkti mäest laskudes pepu peal liugu lastud. Kui terve raja suutsid kuidagi normaalseks jääda, siis enne lõppu see siiski ei õnnestunud.

Toredaid pilte, mis tehtud Liina poolt, võib vaadata siit. Pesuruumis oli hea vaadata, kuidas pori su kehale kenasid mustreid on moodustanud ja vähemasti seal vihma ei sadanud. Seal sai ka otsustatud, et planeeritud jaanitulele ei sõida, ning pöördume tagasi koju. Väikese vahepõikega Kristina juurde sauna ja siis jalgpalli ajaks koju. Suurt jaanituld ei tulnud, kuid küünlake sai põlema pandud küll.