Ilm oli hommikul suurepärane, just sportimiseks loodud. Ei külm, ega liiga soe.
Võistkonnaga Ahaa!- mina, Arvo ja Aivar, startisime Winter Xdreamil teist korda. Esimene kord samas koosseisus sai vist 5 aastat tagasi suvistel etappidel starditud. Eelmisel aastal ma talvisel võistlusel ei osalenud ja kaks-kolm aastat olen talvel Joe ja Villega jooksnud. Suvised etapid on minu jaoks ennast ammendunud. Aga talvine etapp on üks paras proovikivi.
Enne stardi proovisin erinevaid kaitsevahendeid, kuidas jalgu külma eest kaitsta. Nüüd võin öelda, et kõik toimis suurepäraselt. Kahjuks mitte lõpuni, sest jalad said enne lõppu teist kord märjaks ja siis lõplikult. Järgmisel korral siis tean, mida teisiti teha.
Alguses ma uskusin, et saame rahulikult rajal tiksuda, kuid nii see ei läinud. Arvo aina kihutas ja sattus tihtilugu rongi juhtima, meid maha jättes. Õnneks ta ikka märkas, et meid järgi oodata. Plaanid olid loomulikult suured. Täita kõike ei suutnud. Mõneti oli teeolude ettearvamatu olukord ja aega kulus tunduvalt rohkem. Ja ega ma eriti kin´mada ka ei jõudnud. Nädal oli alles möödas mu jala väänamisest ja kuskil peale 20 kilomeetrit hakkas parema jala päka all miski, kui terava noaga surkima.
Päikese loojangu aegu juhtusime kõrgemate küngastel viibima ja taevas oli imeliselt punane ja kuused toredate lumiste kasukatega. Milline postkaardi vaade.
Mõnel päeval olen mõelnud, et nüüd kus lumi taas katmas maad, võiks taas metsa matkama minna. Täna sai see sportlikult tehtud, kuid niisama oleks ka tore matkata ja pilte teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar