Too seal on hobune, kes elab üksi üksikul saarel. Ta sööb rohtu. Taamal on paat. Selle paadiga hobune tuligi siia. Selle paadiga läheb ta siit kunagi minema.
Ta pole mingi nohik, vastupidi- talle meeldib teiste hobustega seltsida. üksinda on tal igav, ta tahaks midagi ära teha,teistele kasulik olla. Praegu ta sööb rohtu ning samas mõtleb ta tulevikule.
Tulevikus tahaks ta teiste hobuste juurde tagasi minna ja neile öelda: "See peab ju kord ometi muutuma!"
Ja teised hobused pärivad temalt:"Mis asi see muutuma peab?"
Ja tema vastab:"Meie elu peab muutuma. See pole ju mingi elu. Mõelge, kui õnnetud me oleme! See ei saa ju nii enam edasi kesta."
Aga kõige priskemad hobused, need, kes on kõige parema toidu peal ja keda rakendatakse selle maailma tippjuhtide surnuvankrite ja kuningatõldade ette ning kel on peas õlgkübarad, tahavad teda iga hinna eest vaikima sundida, mistõttu vaidlevadki talle vastu: "Mille üle sa kaebad, hobune? Kas sa pole siis inimese suurim sõber ja vend?"
Ja kõik need prisked hobused naeravad meie üksiku hobuse üle, mille peale teised hobused, tavalised veoloomad, ei söenda enam oma arvamust välja öelda.
Aga meie üksik hobune sealt üksikult saarelt vastab:"Kui ma olengi inimese suurim sõber ja vend, ei soovi ma sellegipoolest seda enam olla. Samas kui inimene on meid kingitustega meelitanud, on tema headusel ometigi piirid. Inimene leiutas meie tarbeks piitsa, kannused, silmaklapid, aisad. Inimene pani meile rauad suhu ja taldade alla. See veel selleks, see raud oli vähemalt külm, aga et meid ergutada, märgistas ta meid kuuma rauaga... Mul on sellest kõigest villand. Ma olen nõus inimesele tagasi andma mulle kingitud ehted, kuid enne seda teeksime mõninga tehted. Mis õigusega kirjutas inimene tõsimeeli ja veel suurte tähtedega tallides, ratsaväekasarmutes,tapamajades, hipodroomidel ja hobuselihapoodides "ARMASTAGE LOOMI!"? Kas pole see ilmne vasturääkivus inimese sõnade ja tegude vahel?"
Ja meie hobune on veendunud, et teised hobused teda mõistavad ja et siis lähevad nad kõik koos inimeste juurde ja räägivad neile tasa ja targu:"Härrased, me võime ka edaspidi vedada teie vankreid, atru, korraldada võidujookse või teha muusugust tööd, kuid tõdegem siiski, et tegu on meiepoolse vastutulekuga. Kas poleks aeg meile tasuda samaga? Oleme kuulnud, et te sööte, kui me oleme juba surnud, meie laipu. Meiegipoolest, kui teile seesugune toit meeldib. Eks ta ole maitseasi- mõned söövad hommikueineks kohvi kõrvale kaeru, teised joovad kaerte peale sokolaadi. Aga pole harv ka juhus, mil te meid peksate. Nii ei tohiks te küll enam toimida. Ja veel. Me soovime kaeru süüa kolm korda päevas, joogiks värsket vett ning meie vastu tuleb olla aupaklik, me oleme ikkagi hobused, aga mitte mingid härjad! Lepime kokku nii: niipea kui meid lüüakse, me hammustame. Kui meid lüüakse veel, on lööja manala teel! Me lõpetasime."
Seesuguse kõne peale saavad inimesed kindlasti aru, et nende senine käitumine jätab soovida, ning muudavad oma meelt.
ja meie üksik hobune naeratab röömust, sest peagi leiab kogu öeldu aset. Ta tahaks laulma hakata, aga ta on siin saarel üksi, tema aga armastab laulda kooris. Siis hüüab ta kõigest väest, igaks juhuks: " Elagu vabadus!"
Teisel saarel teised hobused kuulevad teda ja hüüavad omakorda kõigest väest: " Elagu vabadus!"
Kõik inimesed, nii saarel kui ka mandritel, kuulevad mingeid karjeid ja pärivad üksteiselt, et mis on juhtunud, et kes seal niimoodi karjub. Kui kuuldakse, et hobused, kehitatakse õlgu ja rahunetakse.
Aga inimesed ei aimagi, mida hobused nendega teha kavatsevad...
