Esimene Winter Xdrem, kus olin stardis rattaga. Ratastega minek oli küll hullumeelsus. Punnisin selle vastu veel hommikul enne starti, kuid kes siis mind kuulab. Pabistasin ikka täiega, sest polnud ratast ammu võistlustingimustes sõitnud, eriti veel talvel. Põhja Eestis on lumeolud kasinad või praktiliselt mitte midagi. Rõuge poolt tulles, peale Kurgjärvet aimasin halba, lund oli just võistlusmaastikul ikka rohkelt.Võistkonnakaaslased Mati ja Sass orgunnisid mulle ratta ja nii polnud enam pääsu.
Raja planeerimiseks polnud palju aega ja kokkuvõteks sai see mitte väga hea, kuid tasus üritada.
Algus oli paljulubav. kuid kõrvalteed olid ikka jubedad. Kartsin nii mis hirmus. Tõusud olid lihtsamad, kuid alla mäge võttis südame alt ikka külmaks küll.Lõpuks juhtuski see, mida kõige rohkem kartsin. Kukkusin, nagu algaja rattur ikka. Nüüd on parem põlv haige ja ei kannata eriti astuda ning paistes ka. No see põlv on ikka vatti saanud ja õmmeldud ka. Vasakul ainult mõned sinikad ja vasak ranne sai kah veidi põrutada. Nii, et jooksmisel nüüd paus.
Edasi pedaalides andis parem jalg ikka kõvasti tunda. No ja see Munamäetorni ronimine oli ikka vaevaline, alla tulemisest ma ei räägigi. Mehed ikka optimistlikud, jõuame, suudame. Peale
Kaldemäe ringi tegemist tundsin, et pea hakkab valutama ja nii lõpetasingi oma matka peavaluga.
Kuid ebamugavused ja mõningased ebaõnnestumised ununevad ruttu ja varsti siis märtsis taas seiklema.
Loodetavsti jalg paraneb kiiresti.
Raja planeerimiseks polnud palju aega ja kokkuvõteks sai see mitte väga hea, kuid tasus üritada.
Algus oli paljulubav. kuid kõrvalteed olid ikka jubedad. Kartsin nii mis hirmus. Tõusud olid lihtsamad, kuid alla mäge võttis südame alt ikka külmaks küll.Lõpuks juhtuski see, mida kõige rohkem kartsin. Kukkusin, nagu algaja rattur ikka. Nüüd on parem põlv haige ja ei kannata eriti astuda ning paistes ka. No see põlv on ikka vatti saanud ja õmmeldud ka. Vasakul ainult mõned sinikad ja vasak ranne sai kah veidi põrutada. Nii, et jooksmisel nüüd paus.
Edasi pedaalides andis parem jalg ikka kõvasti tunda. No ja see Munamäetorni ronimine oli ikka vaevaline, alla tulemisest ma ei räägigi. Mehed ikka optimistlikud, jõuame, suudame. Peale
Kaldemäe ringi tegemist tundsin, et pea hakkab valutama ja nii lõpetasingi oma matka peavaluga.
Kuid ebamugavused ja mõningased ebaõnnestumised ununevad ruttu ja varsti siis märtsis taas seiklema.
Loodetavsti jalg paraneb kiiresti.
Head paranemist!
VastaKustutaNüüd kus jooksmisel väike paus sees, jõuad ehk ära jäänud sünnipäevapeolegi? ... meie laatsaret hakkab vaikselt oma asju kokku panema.