Laste koolivaheaeg möödus nii kiirelt, et ei saanud arugi. Olid teised tublid ja suusatasis Bodenis. Poisid jäid sõiduga igatajhes rahule. Kui te arvate, et sain nädal puhata, siis eksite. Enda sess tekitas nii palju stressi ja tõdesin, et minu õpingud lükkuvad aastakese edasi. Tarvis tekkinud võlgnevused enne likvideerida.
Treeningprogrammis haigutab samuti suur auk. Jala väänamine annab ennast siiani tunda. Olen küll harrastanud treppidest üles-alla kõndimist, võimlemist ja rattaga sõitmist, kuid joosta nagu eriti ei taha.
Rabamatk Litsemäe rabasse tundus suurepärase võimalusena teha üks hea koormusega trenn. Kartsin, et järgmisel päeval on jalad haiged, kuid seda muret polnudki.
Ilmaga ainult väga ei vedanud, tibas ja lõpuks olid nagu märg ja kleepuv kass. Kurrrnjäu. Aga mis siin ikka nina krimpsu tõmmata, ise vabatahtlikult sai ju mindud, sundust polnud.
Rabas nägime mitme loomae tegevuse jälgi. Liina huvitavamad leide ka pildistas. Väikest kõhedust minus tekitas Udriku järve jääl kõndimine. Ma ei salga, et kuigi ma eriti pelglik inimene ei ole, siis väikest kartust ma ikka tundsin. No eks need vaprusevärinad olid.
Kuna ma ise autot juhtima ei pidanud, siis sain linnast Aegviitu ja tagasi rahulikult kududa. Tagasi sõites küll vähem, sest uni võttis lihtsalt võimust. Veelkord tänud vapratele matkasellidele.
Eks matkamisse tuleb nüüd pikem paus, võibolla suvel teen koos poistega ühe jalgrattamatka, vaatab.
Nüüd tarvis kevadistele orienteerumisjooksudele tähelepanu pöörata. Aprillis mitu võistlust ja kõik lõuna-Eestis. Mida võtta, mida jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar