Tore üritus see neljapäevakute lõpetamine. Võrreldes teispäevakute lõpetamisel on veel palju arenemiseks ruumi.
Poisid olid põnevil-õhevil, sest lootus oli medaleid saada. Mihkel ja Markus seekord rahva ette uheldama ei pääsenud ja ega seal seismine kuigi mõnus ole ka.
Kõige magusam osa oli kringli söömine ja seekord oli see väga maitsev. Peaks ennast ka kuskile korraldaja tiimi smuugeldama , siis oleksin kringli söömise üle rohkem õnnelik. Sest magusam ma armastan.
Poiste arvates kõige toredam osa oli loosimine, kus alati on keegi midagi võitnud. Eelmisel aastal sain ühe raamatu ja seekord plaadi, mida hea autos kuulata. Kahjuks pole autoga sõitmis palju ette tulnud, nii on plaat veel kuulamata. Poisid jäid oma staffiga ka rahule.
22. oktoober 2010
20. oktoober 2010
Ja mitte midagi põnevat ei juhtu- aina loe....
...raamatuid. Aga nii lühikese ajaga ei jõua kõiki raamatuid mis nõutakse läbi lugeda. Aga miks nõutakse? Aga seepärast, et mingi vägi sundis mind taas õppima minema ja nii võtsin endale kohustuse kaela. Muidu on õppimine ju tore, kuid alati tahetakse sind koormata asjadega mida juba 13 aastat tagasi sai õpitud ja ma ei näe mingit erilist motivatsiooni seda taas õppida. Või siiski on?
9. oktoober 2010
9.oktoober- Uulu- Metsaküla
Hommikul vara sõitsime Kilksamast Pärnu, et seminarist siiski osa saada. Avatud Loovuse salongis juhendas Heidi Niinepuu huvitava iseolemise tunni ja seda oligi mulle peale eilset sündmust vaja. Enne seda veel sai vahetasid kolleegid oma eliseid muljeid jälgimise osas. Minagi sain oma raske kogemust teistega jagada ja meeleolu sai ka veidi paremaks. poisid joonistasid kunstiteoseid.
Kella 11 paiku tegin seminarilt vehkat ja sõitsin poistega Uulu.
Arvata võib, et see on sellel aastal viimane pikem jooks. Rogainist on mul parema jala pöialiiges valus või mis ta iganes nüüd on ja joostes teeb sunnik valu.
Stardi positsioon polnud kuigi halb. Kuid põhimõtteliselt tuleb siiski joosta oma jooksu.
Lõpuks oli mul kõht nii tühi ja jaksu joosta polnud ka enam....
Märten oli tubli ja jooksis välja kolmanda aja. Ise ta rääkis, et sai temast varem startijad kätte ja hoidis konkurendil tihedalt kannul, muidu oleks äkki jalutama jäänud.
Kella 11 paiku tegin seminarilt vehkat ja sõitsin poistega Uulu.
Arvata võib, et see on sellel aastal viimane pikem jooks. Rogainist on mul parema jala pöialiiges valus või mis ta iganes nüüd on ja joostes teeb sunnik valu.
Stardi positsioon polnud kuigi halb. Kuid põhimõtteliselt tuleb siiski joosta oma jooksu.
Lõpuks oli mul kõht nii tühi ja jaksu joosta polnud ka enam....
Märten oli tubli ja jooksis välja kolmanda aja. Ise ta rääkis, et sai temast varem startijad kätte ja hoidis konkurendil tihedalt kannul, muidu oleks äkki jalutama jäänud.
8.oktoober- kurb sõit Pärnu
Plaan oli minna Pärnu, sest usinad kolleegid korraldavad seminari "Hingetantsud Pärnus".
Õhtul oli kavas Port Arturis avatava näituse külastamine ja hilisemateks tundideks üksildaste uitamine Pärnus õppe-eesmärgil, kus tuli sündmusi ja inimest jälgida tänavapildis.
Kahjuks ma nendele üritustele ei jõudnutki, sest pidin olema ühe kurva sündmuse tunnistajaks...
Alustasin oma sõitu autoga kodust kell 18.15. Otsustasin veel Laagri maksimarketist hommikuks sööki kaasa osta ja õhtuks ka miskit näksida. Sest tundes oma poisse-läheb söök alati kaubaks. Väljusin poest 18.55 ja peagi olin maandteel. Sõit oli tavapärane. Oletasin, et jõuan pooleteise tunniga ikka kohale. Sest tahtisn näituse avamisele jõuda ja Pärnu promenaadi ka lähemalt kaeda.
Autosid sõitis rohkem Tallinna poole, kui Pärnu poole. Ma pole mingi kihutaja ja minust sõitis paar autot enne Kernut mööda. Mingil hetkel oli mu auto taga üks masin ja mööda ta kihutaski. Siis mõtlesin, et mida need mootorratturid kihutavad. Aga ju ma ei mõista neid, sest ise olen vaid korra seda sorti masinaga sõitnud ja siis ka mitte juhtival positsioonil.
Kuid rattur tuli, möödus ja läinud ta oligi.
Sõitsime rahulikult edasi, peale Varbola ristmiku vaatan plagu, mis näitab, et 79 kilomeetrit on veel sõita. Hakkab juba hämarduma. Peale Vardit on pikk sirge, autosid tuleb vastu, kuid eespool märkan mingit üksildast punast tuld. Ja ma ei saa aru, et mis see on, kas keegi seisab teepervel või on eessõitval autol üks tuli kustund. Peagi saab selgeks, et see tuli kuidagi ei liigu vaid seisab. Kuna autosid tuleb vastu ei saa ma julgelt vastassuunda hoida. Märkan mingit kogu teepeal, alguses ei saa ma aru on see loom või midagi muud. Möödun nii kaugelt kui see antud hetkel võimalik oli. Migagi jääb rataste alla. Poisid karjuvad, et inimene. Siis näen mootorratast pikali teepervel, jahmun, sest inimest ratta juures ei ole, siis ma taipan, et see mis oli teel ongi inimene. Pidurdan ja jään 10 meetrit rattast seisma, minu taga jääb kohe ka järgmine auto seisma. Helistan 112, või oleksin hoopis pidanud 110 helistama. Kell oli 19.24. Pidin oma asukoha kindlaks määrama, kuid ma ei teadnud täpselt kus ma asun. Märten jookseb ettepoole, sest seal on kilomeetripost. Saan teada, et oleme 54 ja 55 kilomeetri vahel. Siis jooksen ratturi poole. Juba on oma 6-8 autot seisma jäänud ja õnneks oli paar meditsiini töötajat ühes autos, kes tegutsesid kiirelt. Selgus, et pulss on mehel väga nõrk. Teadvuseta. Kiiver tuli väga raskelt peast. Nähes pikki juukseid arvasin, et see on naine, kuid dokumendid näitasid siiski, et tegu on mehega. Kiirelt alustati ratturil südame massashi tegemist. Helistasin veel kord 110. Kiirabi pidi tulema Rplast. Jooksin oma auto juurde, et tuua ohukolmnurka, et keegi meile veel otsa ei sõidaks. Politsei saabus kiiremini, kuid ma ei teagi, millal ta saabus. Kui kiirabi saabus oli möödunud juba 20 minutit sellest ajast, kui meie seisma jäime. Kiirabi hakkas tegutsema, võttis oma elektri juhtmed välja. kuna Markus oli sealsamas, siis ma ei tahtnud, et ta seda pealt vaataks ja viisin ta auto juurde. Kui ma tagasi läksin, siis oli mees juba kaetud linaga. Teda ei õnnestunud päästa. Kurb, sest üks noor inimene on surnud. Mootorratas ise oli eest täieti sodi. Nagu oleks millegagi kokkupõrganud või otsa sõitnud. Rattur ise oli rattast 20 meetri kaugusel.
Politsei kirjutas tunnistajate nimed ja andmed üles. Mind pani imestama, et ühtegi autot Tallinna suunas ei peatunud, sest nemad pidanuks õnnetust varem nägema.
Kui kell sai 20, sai selgeks, et näituse avamisele ma kuidagi ei jõua. Ja kokkulepitud öömajast pean samuti loobuma, sest polnud teada kaua ma pean seal kohapeal seisma.
Politsei palus mul veel oodata, et kuni saabub uurija kes kõik tähtsama üles kirjutab ja nii kulus veel pool tunnikest.
Vahepeal saabus veel üks auto, millest tuli välja mees, kes hakaks pilte tegema. Politseinikud mõõtsid igasuguseid vahemaid. Uurijat veel ei kuskil. Aga ta tuli siiski. Kell oli pea 22 saamas, kui sain loa lahkuda. Siis kui ma autosse istusin ja tahtsin autot käivitada, selgus et aku on tühi:( Nii tuli mul politsei poole pöörduda ja abi paluda. No, eks see 2 tunnine seismine ja tulede vilgutamine jättis sügava jälje ka auto hinge.
No ja ega iga päev juhtu, et politsei su autot käima lükkab. Õnnetuseks oli mul paak liiga täis, et ka teisel katsel ei juhtunud midagi. Nii otsustati auto käime tõmmata. Ja see ka õnnestus. Lõpuks sain oma sõitu jätkata ja nii ei jõudnutki ma Pärnusse, vaid Kilksama külla, klublikaaslaste juurde öömajale. Sest mingist pidutsemisest ei saanud hetkel juttugi olla. Pärnu kauni promenaadi pean nüüd järgmiseks korraks jätma.
Üks vahemärkus ka, et Märten küsis hiljem minu käest, et kas selle mehe vanematele ka teatati, et mis juhtus. Ma vastasin, et hetkel on see politsei asi ja politsei tegeleb sellega. Ju Märten arvas, et kui vanaema suri, siis ma ka helistasin sugulastele ja et nüüd on samamoodi.
Ikka kummitab mind selle mehe kuju asfaldil ja tema nägu. Saatus on enneolematu, et viis-kümme minutit tagasi oli see mees elus ja mõtles oma lähedaste peale ja korraga teda enam ei ole.
Hiljem lugesin politseiuudistest, et:
8.oktoobril kella 19.00 ajal toimus liiklusõnnetus Raplamaal Märjamaa vallas Tallinn – Pärnu – Ikla maantee 54. kilomeetril, kus mootorratas Honda, mida juhtis 30aastane Hardi, kaotas teadmata asjaoludel juhitavuse ja kukkus. Mootorrattur suri sündmuskohal.
Õhtul oli kavas Port Arturis avatava näituse külastamine ja hilisemateks tundideks üksildaste uitamine Pärnus õppe-eesmärgil, kus tuli sündmusi ja inimest jälgida tänavapildis.
Kahjuks ma nendele üritustele ei jõudnutki, sest pidin olema ühe kurva sündmuse tunnistajaks...
Alustasin oma sõitu autoga kodust kell 18.15. Otsustasin veel Laagri maksimarketist hommikuks sööki kaasa osta ja õhtuks ka miskit näksida. Sest tundes oma poisse-läheb söök alati kaubaks. Väljusin poest 18.55 ja peagi olin maandteel. Sõit oli tavapärane. Oletasin, et jõuan pooleteise tunniga ikka kohale. Sest tahtisn näituse avamisele jõuda ja Pärnu promenaadi ka lähemalt kaeda.
Autosid sõitis rohkem Tallinna poole, kui Pärnu poole. Ma pole mingi kihutaja ja minust sõitis paar autot enne Kernut mööda. Mingil hetkel oli mu auto taga üks masin ja mööda ta kihutaski. Siis mõtlesin, et mida need mootorratturid kihutavad. Aga ju ma ei mõista neid, sest ise olen vaid korra seda sorti masinaga sõitnud ja siis ka mitte juhtival positsioonil.
Kuid rattur tuli, möödus ja läinud ta oligi.
Sõitsime rahulikult edasi, peale Varbola ristmiku vaatan plagu, mis näitab, et 79 kilomeetrit on veel sõita. Hakkab juba hämarduma. Peale Vardit on pikk sirge, autosid tuleb vastu, kuid eespool märkan mingit üksildast punast tuld. Ja ma ei saa aru, et mis see on, kas keegi seisab teepervel või on eessõitval autol üks tuli kustund. Peagi saab selgeks, et see tuli kuidagi ei liigu vaid seisab. Kuna autosid tuleb vastu ei saa ma julgelt vastassuunda hoida. Märkan mingit kogu teepeal, alguses ei saa ma aru on see loom või midagi muud. Möödun nii kaugelt kui see antud hetkel võimalik oli. Migagi jääb rataste alla. Poisid karjuvad, et inimene. Siis näen mootorratast pikali teepervel, jahmun, sest inimest ratta juures ei ole, siis ma taipan, et see mis oli teel ongi inimene. Pidurdan ja jään 10 meetrit rattast seisma, minu taga jääb kohe ka järgmine auto seisma. Helistan 112, või oleksin hoopis pidanud 110 helistama. Kell oli 19.24. Pidin oma asukoha kindlaks määrama, kuid ma ei teadnud täpselt kus ma asun. Märten jookseb ettepoole, sest seal on kilomeetripost. Saan teada, et oleme 54 ja 55 kilomeetri vahel. Siis jooksen ratturi poole. Juba on oma 6-8 autot seisma jäänud ja õnneks oli paar meditsiini töötajat ühes autos, kes tegutsesid kiirelt. Selgus, et pulss on mehel väga nõrk. Teadvuseta. Kiiver tuli väga raskelt peast. Nähes pikki juukseid arvasin, et see on naine, kuid dokumendid näitasid siiski, et tegu on mehega. Kiirelt alustati ratturil südame massashi tegemist. Helistasin veel kord 110. Kiirabi pidi tulema Rplast. Jooksin oma auto juurde, et tuua ohukolmnurka, et keegi meile veel otsa ei sõidaks. Politsei saabus kiiremini, kuid ma ei teagi, millal ta saabus. Kui kiirabi saabus oli möödunud juba 20 minutit sellest ajast, kui meie seisma jäime. Kiirabi hakkas tegutsema, võttis oma elektri juhtmed välja. kuna Markus oli sealsamas, siis ma ei tahtnud, et ta seda pealt vaataks ja viisin ta auto juurde. Kui ma tagasi läksin, siis oli mees juba kaetud linaga. Teda ei õnnestunud päästa. Kurb, sest üks noor inimene on surnud. Mootorratas ise oli eest täieti sodi. Nagu oleks millegagi kokkupõrganud või otsa sõitnud. Rattur ise oli rattast 20 meetri kaugusel.
Politsei kirjutas tunnistajate nimed ja andmed üles. Mind pani imestama, et ühtegi autot Tallinna suunas ei peatunud, sest nemad pidanuks õnnetust varem nägema.
Kui kell sai 20, sai selgeks, et näituse avamisele ma kuidagi ei jõua. Ja kokkulepitud öömajast pean samuti loobuma, sest polnud teada kaua ma pean seal kohapeal seisma.
Politsei palus mul veel oodata, et kuni saabub uurija kes kõik tähtsama üles kirjutab ja nii kulus veel pool tunnikest.
Vahepeal saabus veel üks auto, millest tuli välja mees, kes hakaks pilte tegema. Politseinikud mõõtsid igasuguseid vahemaid. Uurijat veel ei kuskil. Aga ta tuli siiski. Kell oli pea 22 saamas, kui sain loa lahkuda. Siis kui ma autosse istusin ja tahtsin autot käivitada, selgus et aku on tühi:( Nii tuli mul politsei poole pöörduda ja abi paluda. No, eks see 2 tunnine seismine ja tulede vilgutamine jättis sügava jälje ka auto hinge.
No ja ega iga päev juhtu, et politsei su autot käima lükkab. Õnnetuseks oli mul paak liiga täis, et ka teisel katsel ei juhtunud midagi. Nii otsustati auto käime tõmmata. Ja see ka õnnestus. Lõpuks sain oma sõitu jätkata ja nii ei jõudnutki ma Pärnusse, vaid Kilksama külla, klublikaaslaste juurde öömajale. Sest mingist pidutsemisest ei saanud hetkel juttugi olla. Pärnu kauni promenaadi pean nüüd järgmiseks korraks jätma.
Üks vahemärkus ka, et Märten küsis hiljem minu käest, et kas selle mehe vanematele ka teatati, et mis juhtus. Ma vastasin, et hetkel on see politsei asi ja politsei tegeleb sellega. Ju Märten arvas, et kui vanaema suri, siis ma ka helistasin sugulastele ja et nüüd on samamoodi.
Ikka kummitab mind selle mehe kuju asfaldil ja tema nägu. Saatus on enneolematu, et viis-kümme minutit tagasi oli see mees elus ja mõtles oma lähedaste peale ja korraga teda enam ei ole.
Hiljem lugesin politseiuudistest, et:
8.oktoobril kella 19.00 ajal toimus liiklusõnnetus Raplamaal Märjamaa vallas Tallinn – Pärnu – Ikla maantee 54. kilomeetril, kus mootorratas Honda, mida juhtis 30aastane Hardi, kaotas teadmata asjaoludel juhitavuse ja kukkus. Mootorrattur suri sündmuskohal.
7. oktoober 2010
6.oktoober- Haabersti
Vedasin ennast Märteni palvel kohale. Kuid teine põhjus oli ka, sest ma olin sprinditeatejooksul oma si-pulga kuskile maha poetanud ja pidin selle nüüd kätte saama, sest laupäeval on seda kindlasti vaja.
Tegin väikese soojendusjooksu, mitte midagi erilist.
Teisipäeval käisime poistega TALLINNA Teisipäevakute lõpetamisel ja seegi oli mitte midagi erilist. Kaido rääkis veidi juttu ja medalid anti ka ja 45 minutiga oli üritus läbi.
Tegin väikese soojendusjooksu, mitte midagi erilist.
Teisipäeval käisime poistega TALLINNA Teisipäevakute lõpetamisel ja seegi oli mitte midagi erilist. Kaido rääkis veidi juttu ja medalid anti ka ja 45 minutiga oli üritus läbi.
3. oktoober 2010
2.oktoober- Kiidjärve-Taevaskoja
Rogain pakkus üllatusi, nii maastiku kui inimvõimete osas.
Olime valmistunud heaks soorituseks, õigemini Ville oli. Mina eriti mitte, sest sellel hooajal oli see mulle esimene, ajaliselt pikem üritus üldse. No, Libahundi jälgi sai kevadel aetud, kuid siis ainult kõndisime-matkasime.
Sõitsin koos Marise ja Merieksega reede õhtul juba Tartu. Sõitma hakkasime hilja ja Tartu jõudsime kella üheks öösel. Hommik saabus niisiis kuidagi ruttu. Ja planeeritud väljasõit viibis. Mida lähemale võistluspaika, seda pikemaks ja venivamaks autokolonn muutus. Nibin-nabin jõudsime kella 9-ks kohale. Kuna Ville oli juba kohal ja tegeles rajaplaaniga, siis minul kiiret polnud. Aga võistkond M&M pidi kiirustama.
Võistluskeskus asus Maarja külas. Väga toredad ja mugavad majad on seal ja mõni elnik on mullegi tuttav....
Tulemused
Olime valmistunud heaks soorituseks, õigemini Ville oli. Mina eriti mitte, sest sellel hooajal oli see mulle esimene, ajaliselt pikem üritus üldse. No, Libahundi jälgi sai kevadel aetud, kuid siis ainult kõndisime-matkasime.
Sõitsin koos Marise ja Merieksega reede õhtul juba Tartu. Sõitma hakkasime hilja ja Tartu jõudsime kella üheks öösel. Hommik saabus niisiis kuidagi ruttu. Ja planeeritud väljasõit viibis. Mida lähemale võistluspaika, seda pikemaks ja venivamaks autokolonn muutus. Nibin-nabin jõudsime kella 9-ks kohale. Kuna Ville oli juba kohal ja tegeles rajaplaaniga, siis minul kiiret polnud. Aga võistkond M&M pidi kiirustama.
Võistluskeskus asus Maarja külas. Väga toredad ja mugavad majad on seal ja mõni elnik on mullegi tuttav....
Tulemused
Tellimine:
Postitused (Atom)