Kui mu kodu oleks mere ääres, siis käiksin iga ilmaga vees ennast karastamas. Kindel. Sest lapsepõlves sai nii mõnigi suvi vanaema juures abiks oldud ja mõnus oli hommikul peale ärkamist meres supelda. Kollane majake Eisma rannas ikka veel püsib, kuigi vanavanemaid juba ammu-ammu pole. Kahju vaid, et sinna nii tihti enam ei saa.
Ja päevaku viimane punkt mere ääres, tekitas väikese nostalgia hetkekese. Hea, et ma ettenägelikult soojapesu särgi jooksusärgi alla panin. Mina ju see va külmavares.
Rada iseenesest oli küll hea jooksukas, kuid kõveriti saab ka mindud ja mõnel etapil see ikka õnestus. Pikakoivalised 21AL klassi kihutajad jooksevad sinust, kui liikuvast postist mööda ja siis sa saad aru, kui aeglane sa tegelikult oled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar