29.september- Teatesprint Meriväljal

Ega ma eriti poleks läinud sprintima, kuid Maris ja Merike nii väga kutsusid, et ma pidin kohe minema. Loomulikult oleksin oma aega saanud sisustada ka õppekavade kirjutamisega. Hoidiste tegemist oleksin ma kohe kindlasti eelistanud, kui õppekavasid kribida aga, kuna ma eile oma kätt kuuma auruga veidi põletasin ja siis pidin õunakompoti vaaritamise päevakorrast maha tõmbama.
Läksin jooksma. No küll oli külm ja kõle seal õues. Jooksukindad jäid maha!!! Aga peale esimest jooksu oli päris soe olla. Paar ebaõnnestumist oli ka, kuid hullem oli see, et kukkusin oma haige käe peale ja tõmbasin villi katki ja loomulikult oli kaart ka katki. Järgmise punkti leidmisega läks jupike aega. Kuid hea oli see, et kaks punkti oli vaid lõpuni joosta ja kenasti ümber augu, mis kaardis oli. Tagatipuks olin oma si-pulga maha pillanud, oi kobakäppa!!
Tore, et Lauri mulle kirjutas ja sellest teada andis. Nüüd pean pühapäeval jooksma minema, et kaotatud tagasi saada.
Lõpetuseks saavutasime Merikesega naistevõistkondade seas parema aja ja saime väikese meene mälestuseks nagu juhendis lubatud. Kommi ja küpsikuid võis ka süüa.

26.september- Hatiku

25.september- Hatiku

Ilm oli vapustavalt ilus ja soe. Mõnus oli kohe joosta. Ainuke häda, et jalad said märjaks ja vesi oli üpris külm. Õnneks ei olnud vees viibitud aeg kuigi pikk, nii jäin terveks ja nohu-köha ei saanud. Jooksin täitsa rahulikult ja raja lõpus tegin täitsa rahulikult viga. Ilmselge "esimest korda metsas" olukord.

Poisid olid ka oma radu läbimas. Kes pingutas, kes nautis loodust, kes lootis kompassi võita.
Kurnatud keha ja vaimu läksime turgutama Põlva. Ebaõnn tabas meid bistroo ukse taga, sest see oli reserveeritud. Jälle!! Kuidagi satub vahel nii, et kui meil on sinna asja on koht hõivatud. Nii suundusime söögikohta "Aal". Söök on seal hea, kui miinuseks on pikk ooteaeg. Kuid kes kannatab see kaua elab. No ma peaksin nüüd päris jupikene kauem elama. Poisid jõudsid veel järve ümbrust uudistada ja teisi toredaid orienteerujaid tüüdata ja varsti võivad nad oma õlledest niimoodi ilma jääda :) ja mulle õlu külmkappi alles jääda.
Paar päeva enne võitlust selgus, et mul on probleem ööbimisega Põlvas. Lootsin saada majutust Metsa tänavale, mis langes ära, sest Põlva oli sportlastest üle rahvastatud. Siis lootsin oma sugulase peale, et äkki õnnestub. Kuid juhtus olema mitu sünnipäeva korraga, nii et see variant langes ka ära. Juba mõtlesin telkimise peale, aga seda nagu ka ei taha jne. Abi tuli siiski ja kokkuvõtteks sain väga toreda kodumajutuse Krootusel. Perenaine Silja ja peremees Margus olid väga meeldivad ja samas tagasihoidlikud, kuid suured tänud neile. Samuti Kristinale, kes majutust vahendas ja soovitas või õigemini selle välja võlus.
Pererahval on meid rõõm ka järgmisel korral näha. Ja kindlasti ei ole meil selle vastu midagi.

24.september- Kilingi- Nõmme

Olin seekord autojuhi rollis ja metsa üldse ei kippunud. Mihkel küll küsis, et millal mina metsa lähen? Aga mina ju ei saa joosta koolinoorte valikorienteerumise võistlusel Kilingi-Nõmmes, kuhu ma Markuse ja Kaarli viisin. Mihkel ja Märten ergutajate rollis neid ootamas. Poisid esindasid Tallinna Reaalkooli ja Kaarel oli väga tubli. Markusel on veel palju tarvis treenida, et sama tubliks saada. Ja eks see ole tahtmise küsimus ka.

18.september- Tehvandi -Apteekri

Ma ei tea millal tuleb kena nädalavahetus, et saaks rahulikult magada ja voodis kohvi juua.
Sellel nädalavahetusel seda veel ei juhtunud ja järgmisel ja ka ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel veel kahjuks mitte...
Täna hommikul sai suund Otepää poole võetud ja osalesin korporatsioon Vironia o-päeval. Mis on päris põnev võistlus. Võtsin üritust kui mõnusat treeningut, samas ilm polnud kõige mõnusam. Soojakraade vähevõitu ja vihma jampsis pidevalt, kord sadas ja siis jälle mitte.
Rajameister oli metsa 20 kontrollpunkti viinud ja punktiralliks anti aega 1 tund.
Kaarti sai minut uurida. Võtsin punase pastaka kaasa ja ühendasin ära punktid, mida arvasin, et jõuan läbida. Plaan sai täidetud, kuigi ühe punktiga tegin viga ja nii jäi see võtmata. Kuid läbisin punkti, mida ma alguses ei paalninud võtta. Samas jäi alla 8 minuti veel aega ja oleksin jõudnud ühe punkti veel võtta. Samas oleks tekkinud oht hiljaks jääda ja nii ma lõpetasin lihtsalt varem. Ja ega ma mingit hullu jooksu ka ei teinud, vaatasin ja uurisin, kas punktide järjekord on loogiline või mitte. Loomulikult seda ta polnud, sest hiljem analüüsides järeldasin, et võinuks hoopis teistmoodi joosta.
Üritus toimus Otepää spordihoones ja seal sai korralikult pesta ja süüagi anti. Huvitav oli ka ettekanne maineka militaarvõistluse "Swiss Raid Commando" katsumuste kohta - 2009. a. võitjameeskonna liikme Raul Hindov esituses.

15.september- Rae raba

See öine sprint läks täielikult võssa. Õigemini sprint toimuski raba-võssis, ma küll midagi muud ei näinud, kui kraavid ja mättakünkakesed välja arvata.

14.september- Tähetorni-Harku

Täna siis viimane teispäevaks. Kuna hooaeg hakkab lõppema ja uus algab, siis otsustasin täna pikema raja kasuks.
Info mis oli teisipäevakute koduleheküljel.
Jooksukaart 2007.a., korrigeeritud 2010 1:10 000 h 2,5m
Rattakaart 2007.a., korrigeeritud 2010 1:17 500 h 2,5m
- Maastik: Valdavalt hea läbitavusega erineva vanusega männimets. Kaardi põhjaosas ürgsem, raskemini läbitav mets. Veeseis madal. Vana raudteetamm on kaetud suures osas jämeda killustikuga.
- Ohukohad: Laukad. Liiklusohutuse tagamiseks kasutage tähistatud jalakäijate ülekäigurada, reguleeritud ristmikku, suusatunnelit, viadukti alust rada (arvestatud radade planeeringul).
Nendest korrigeerimistest ma küll midagi erilist ei märganud. Võrreldes neid kaarte millel ise olen tänavu jooksnud, siis on mõnel kaardil kraavid kadunud ja mõnel auke juurde tulnud. Kord on kaart täitsa roheline ja siis veidi vähem jne.
Laugaste või turbakraavide ületamine või mitte ületamine on ka tõlgendamise küsimus. Ma saan aru, et veeseis on madal ja mõned isegi ürgsed turbakraavid kannatabvad ületamist. Aga kas tasub riskida. Kuid neljapäevakul sai umbkaudu mõned etapid samassuunas läbitud ja võis kindel olla, et need kraavid mind ikka kannatavad, siis kasutasin seda võimalust. Jalad said märjaks ikka.
Loomulikult kulus rohelises ulmes rohkem aega ja apsakaid tuli samuti. Õnnestus ka kaardist väljuda. Eriti jabur oli viimasesse punkti minek, sest unustasin rattaraja olemasolu. Nii võtsin rattaraja finisi ja siis alles taipasin, et midagi nagu viltu. Ajakulu tuli lisaks, kuid sain ikka positiivse tulemuse kirja.

13.september- täna ma ei jookse...

11.september-Voose-Vetepere, EMV pikal rajal

Ilm polnud just kõige rõõmustavam. Saigi juba mõeldud, et sellel aastal EMV-tel ilmaga kohe mitte ei vea. Enesetunne polnud hommikul samuti kiita. Pea valutas ja kurgus kraapis, füsioloogia paigast täitsa ära. Tea, kas haigus tahab tulla, see oleks küll paha. Enne ärasõitu põikasin Selveri apteegist läbi, ostsin peavalurohtu ja hematogeeni. Kohale jõudes manustasin ühe tableti ja sõin mitu hematogeeni. Palju parem hakkas.
Rajale ma kuigi suurte ootustega ei läinud. Jana ja Triinu vastu ma ei saa. Tehnilises mõttes jään neile alla, Marje ja Anneli on samuti edukad ja mind mitmeid kordi võitnud. Pikk rada nõuab head vastupidavust ja mingi hetk võib tekkida tunne, et enam ei jaksa.
Nüüd päevi hiljem analüüsides oma jooksu ja vaadates Marta Olveti pilte, selgus tõsilugu, et olin stardis üpris uimane. Kõik olid juba punuma pistnud, kui mina ennast kaardil paika panin.
1-59, Janat nägin viimati peale esimest punkti. Anneli ja Marjega sai ühiselt tempot teha kuni 2-51-sse. Napsasin enne neid punkti.
3-52 saime Marjega jälle kokku. Mina jooksin teele, joogipunktis sai võetud väike lonks ja mööda teed edasi, kedagi pole ees jooksmas näha. Selja taha igaksjuhuks ei vaadanud.
4-57,otsusatsin punkti minna mööda teed ja raiesmiku piirist vasakule metsa.
5-83, see oli pähkel. Esiteks kaldusin üle soo minekuga ära ja enam ei suutnud ennast nende lohkude vahel paika panna. Nii jooksin teeni välja ja siis tajusin 5 meetri joone üldistamist. Siis juhtusin Anneliga taas kokku. Nii mõnigi veel kobas pimeduses ja kamba peale saime punkti kätte.
6-38, võtsin suuna loodesse tee ja elektriliini poole. Mööda teed joostes näen, et Triin tuleb samuti teele ja on oma 75-100 meetrit eespool. Kuna Triin on küllalt täpne, siis teejooksus olen mina kiirem. Võtan jõudaslt järele. Rabas jooksen Triinust mööda, kuid punkti lähenen veidi kõrgemalt ja nii saab Triin punkti enne kätte.
7-40, minekus tekib seisak, sest minu kaardi tõlgendus veab veidi viltu. Kohtan Marjet, ta oli teel kuuendasse. Tea kus ta siis käis? Saan kokku tüdrukute pundiga, kes samuti suunduvad sina kuhu mina.
8-48, suht kerge punkt, sest minek on otse.
9-43, minek kulgeb mööda reljeefi, kuid võsa oli nii palju, et pöörasin teele ja seda oleksin pidanud kohe tegema. Punkt oli ka joogipunktiks.
10-87, suhteliselt lihtne minek.
11-58, see lohkude räga ajas pea sassi, lisaks sellele libastusin kallakul ühel puurondil ja kukkusin. Ja seda nii, et kompass kaarti toreda augu tegi. Vedas, et olin punktile nii lähedal.
12-75, sinna minek oli müstika, sest kaarti sellest kohast mul enam polnud, ainult valge laik ja seda vägagi reljeefses piirkonnas. Õnneks Rein Kriks suundus samas suunas ja nii sain tema abiga oma punkti kätte.
13-84, jooksen ja jooksen ja tundub, et punkt ei taha kuidagi tulla. Sooke kuhu jõudsin polnud kaardil mitte hästi näha. Aja või luubiga taga. Ning võssis pole päikesepaistet ka kuskilt võtta. Leian oma soo ja selle kaudu ka oma lohu. Kõik ok.
14-82, suund oli õige kuid, et jäi üks võõras punkt mis tekitas segadust. Minu oma veidi edasi teisel pool joont.
15-53, tegin otsuse joosta teeni ja sealt mööda teed nii palju kui saab. Ja see oligi õige. Jooksin punktist välja ja tuldud teed tagasi. Näen, et Marje käänab ka punkti poole. Ju on temagi kuskil eksinud.
16-78, ma küll ei näe muud varianti kui suruda mööda teed nii palju kui saab. Joogipunktist jooksen uhkelt mööda. Näen mööda teed joostes oma 3-52 punkti piirkonnas Pukkoneni, seisab ja uurib nõutult kaarti. Ju on miskit mäda, sest tavaliselt sellised mehed kaarti nii süvenenult ei uuriks. Hüüan eemalt, et mis lahti, tema ei saavat aru, et mis tee see on? Näitan kus ta on ja jooksen edasi. Veel kohtan klubikaaslast Merikest, kes samuti seisab ja uurib kaarti, saan tallegi näidata kus ma olen ja nii lähevad me teed ristmikul lahku. See auk joonel, kus punkt oli ma kaardil küll ei näinud, aga legendis oli ta olemas.
17-64, jooksen mööda kollast siilu kuni kraavini, suundun läände ja rassin veidi rohelises, selle asema, et mööda teed joosta. Täitsa rumal. Aga punkt on seal kus vaja.
18-70, see on ainuke ämber mille ma tegin, kuna kaart sai kukkumisel kahjustatud, siis ei näinud ma teejooksu varianti, mis viis stardist läbi. Sest seda kohta mul kaardil lihtsalt enam ei olnud, selle asemel haigutas valge laik. Mina ronisin sohu, kus nikastasin vasakut jalga ja ehitasin-tugevdasin purret,et üle kraavi saada. Siis jahmedasin kõrges rohus. Siis ma kirusin ennast, et nüüd rikkusin kogu jooksu ära jne. Oma 6 minutit tuli julgelt viga.
19-100, oo lõpeks see juba. Konkurente polnud näha ei ees ei taga. Lõpetades ei teadnud ma mitmes olen. Aga kui ma auto juures juba olin ja nägin, et Marje alles tuleb, siis läks tuju veidi paremaks. Ükskordki ma tast kiirem.
Ülla-ülla, olingi kolmas. teoreetiliselt kui ma poleks seda tobedat viga teinud, oleksin ma Triinu veel kätte saanud. Teejooksus kindlasti. Aga see on vaid oletus. Järgmisel aastal siis uuesti.
Võiks öelda, et pika raja jooksuga võin rahule jääda. Sprindis Marjele kaotasin 30 sekundiga , kuid nüüd võitsin teda kohe mitme-mitme minutiga.

9.september- Pääsküla-Harku

Õnneks oli see nüüd viimane neljapäev, kus aeg on jooksus oluline.
Täna teeb tempot järjekordne lastevanemate koosolek, kuhu ma vist jälle õigeks ajaks kohale ei jõua. Ja nii oligi. Hilinesin soliidselt. Peale direktori sõnavõttu ei soovinud ka klassijuhataja lapsevanemaid kaua kinni hoida ja tegi vägagi lühidalt. Võrreldes 1. klassi koosolekuga oli see kordi ja kordi lühem. Mina klassijuhatajana tahaksin küll palju rääkida, sest muud aega lastevanematega suhtlemiseks pole palju. Ja ma pole eriti huvitatud, et peaksin lapsevanematega telefoni teel suhtlema.
No see selleks.
Tänane päevak oli kuidagi raske. Jalad on väsinud, võibolla mõjutab ka see, et tööpäev on pikk ja istumiseks polegi nagu eriti aega. Ainult söömise ajal ja arvuti taga e-kooliga mässates. No ja autoroolis saab ka vahel istuda.
Rada iseenesest huvitav, kuid ikka selle põhjapoolse osaga tekivad komplikatsioonid. Saa mina nendest turbaaukudest sotti, eriti kui need on rohelises tsoonis. Siis vigastasin oma vasakut jalga, nüüd teine näotult kriim ja punane või varsti sinine.

8.september- Õismäe raba

Märten hirmsasti tahtis minna. Läksime. Stardi leidmisega tekkis probleem. Kuna ma polnud jõudnud täpsustada, kus start asub. Väike telefonikõne päästis meid.
Topeltvalik tundus liiga karm, nii valisin lühema raja.
Kahjuks ebaõnnestumised jätkusid. Märtenil kustus kuskil metsas lamp ära ja nii tuli ta tigedalt tagasi. No, eks see oli vähese laadimise, õigemini mittelaadimise viga. Nii läksime kahekesi rajale. Mina vean teda mööda raba ühest kohast teise ja tema muudkui õpetab mind. Lõpus teeb lõpuspurdi ja lõikega 5 sekundit parema aja. Täielik ebaõiglus. Kuid annan andeks.

7.september- Pirita

Täna taas Pirital. Suuremad poisid vinnasid täna rattad kaasa. Kaart oli täielik pudru ja kapsad. Mina küll sellel rattakaardil poleks kuigi edukas olnud. Kaardi mõõtkava võinuks olla teine, siis oleksid teed kenasti seal, kus nad peaskid olema. Reljeefi polnud näha. Kuigi kuskil keegi mainis Keila-Joa rattakaardi kommentaarides, et reljeegi pole vajagi kaardile kanda. Samas on see algajale jällegi vajalik. Aga kui mustad jutid varjavad reljeefi seal, kus teda oleks vaja kindlasti näha, siis olegi pigis. Ja tuju ka paha.
Endalgi oli punkti asukoha täpsusatamisega rohelisel kaardil raske lugeda. Legendi numbrid taas kirbu-krabu. Tegin paari punktiga tublilt viga ja lubasin endale nii öelda metsapeatuse ka.
Rada sai siiski läbitud positiivsete emotsioonidega.

6.september- Loomaaed

Täna käisin koos Mihkliga loomaaaias jalutamas ja veidike ka jooksmas.
Oli juba ette teada, et ma pikemat rada ei jõua täna joosta. Kuna lapsevanema kohustus, külastada kooli oli küllalt tähtis.
Samas rikkus liiklusummik Linnu teel ja tagatipuks otsustas keegi enne Mustamäe ristmikku teisele autole tagant sisse sõita, nii oli üks rida kinni. Kui muidu oleksin kodust loomaaeda sõitnud 10 minutiga, siis nüüd 25 minutiga ja nii ei jäänudki muud üle kui R5 rada läbida. Kell oli 17.51.
Mihkel oli tore jooksusell. Sai tükati spurti ja siis veidi rohus kõndimist, tiikide juures lindude vaatlemist, jääkaru imetlemist ja tõdesime, et lund ikka pole.
Mihklil nagu tavaliselt leidis mingi toika, millega sai ühtteist huvitavat korda saadetud ja Jüri jõudis ka õigeks ajaks kommidega kohale. Nii sai Mihkel mõned kommid põske ja kimasime kodu poole. 10 minutit oli lastevanemate koosolekuni aega. Loomulikult jäin hiljaks.
Kuid neljapäeval üritan uuesti, äkki õnnestub õigeks ajaks jõuda. Kuid kahtlane see tundub. Klassijuhataja rääkis samuti kaua, oma poolteist tundi. Ja lõpuks oli kell 21 kui poodi jõudsin, et sibulaid osta. Sai ju pühapäeval seeni korjatud ja need ootavad marineerimist.

2.september- Pirita

Kui mu kodu oleks mere ääres, siis käiksin iga ilmaga vees ennast karastamas. Kindel. Sest lapsepõlves sai nii mõnigi suvi vanaema juures abiks oldud ja mõnus oli hommikul peale ärkamist meres supelda. Kollane majake Eisma rannas ikka veel püsib, kuigi vanavanemaid juba ammu-ammu pole. Kahju vaid, et sinna nii tihti enam ei saa.
Ja päevaku viimane punkt mere ääres, tekitas väikese nostalgia hetkekese. Hea, et ma ettenägelikult soojapesu särgi jooksusärgi alla panin. Mina ju see va külmavares.
Rada iseenesest oli küll hea jooksukas, kuid kõveriti saab ka mindud ja mõnel etapil see ikka õnestus. Pikakoivalised 21AL klassi kihutajad jooksevad sinust, kui liikuvast postist mööda ja siis sa saad aru, kui aeglane sa tegelikult oled.

1.september- Saustinõmme

Täna oli siis ajalooline päev. Mihkel läks esimesse klassi. ootas ta seda väga. Loodan, et ka järgnevad päevad on talle meeldivad ja õpihimu jätkub.
Tarkusepäeva on hea lõpetada väikese jooksuga öises metsas. Rada huvitav, eriti siis kui sa kõige nobedam ei ole.

31.august- Iru

Iru polnudki igavene idu. Maastik täitsa normaalne. Kuigi jah,kohati nõges ikka võimsalt kõrge ja hein rinnuni või lausa lõuani.
1-31, suund oli õige aga siht oli vale, jõudsin punkti 32. Tagasikäik ja punkti 31.
2-33, suund läks valeks, kuid siht oli õige, nii tegin tutvuse turbakraavidega ja imetlesin laudteed ning punkti võtsin ka ära. Koju ei viinud.
3-38, tabasin hästi teeotsa, mis viis mind rabast välja. Ootasin kollases lagedat leida, kuid leidsin eest kõrge heina ja joostavus oli küllalt halb. Hein lausa kleepis ennast jalgade külge.
4-39, majade vahelt punkti.
5-41, tore punkt peaaegu tee peal.
6-35, otsustasin joosta mööda teed ja käänakust otse laudtee suunas. Jõudsin teele 10 meetrit punktist eemal, polnudki nii väga suur viga.
7-46, mõtlesin kas minna otse või mööda teed ringi. Läksin ringi. Laudteel olekisid ratturid mind pikali sõitnud, kui nad enne hädakisa poleks teinud. Väheke enne punkti hakkasin endas kahtlema ja seisin seal kui tummahammas, legendi lugemisega oli suhteliselt jamasti. Numbrid kui kärbsemust.
8-44, see oli kaval minek. Esmalt jooksin aia nurka, kuid seal ei kontrollinud suunda ja jõudsin mõne meetri ikka vales suunas kimada. Õnneks taipasin kiirelt, et jõgi kuidagi valel pool.
9-48, rühkisin mööda teerada edasi, sain kuiva jalaga ka kraavist üle ja jälle hein-nõges kõrgem-pikem kui mina. Jube. Jõudsin majani ja sealt juba mööda teed punkti, väikese heinamaa lõike siiski tegin.
10-49, kas minna otse või ringi. Seekord läksin otse ja jäin mõneks hetkeks rohelisse kinni, kuid pääsesin kiirelt. See auk oli paras pähkel. Kõrges rohus polnud seda eriti märgata.
11-51, kõrvalekalle polnud kuigi suur.
12-53, siin tuli ainult joosta.
13-54, aga selle punktiga tegin teevaliku vea. Kuidas nii saab olla, kuid saab.
14-56, jooks ööda asfaldi ja kruusateed võpsikusse. Punkt võtta ja mööda teed võpsikust välja.
15-58, aina jookse mööda teed ja sain uurida kuidas inimesed tagahoovi korras hoiavad või ei hoia.
16-47, vaatasin veel tagahoovi ja siin polnud mingit teist võimalust, kui mööda teed joosta. Veidi pidi üle oja turnima ja rohelises võssis rassima, kuid punkt oli iseenesest kenas kohas.
17-50, mööda teed. Üks meesterahvas mõtles, et teeb turbot. Kimas mööda ja oleks punktist peaaegu mööda tormanud.
Lõpp hea, kõik hea.
Jõime Kristina juures veel tassikese teed ja siis suundusime lillekesi ostma, sest kohe-kohe on 1. september.
Mihkel läheb esimesse klassi.