Kevad on mühimal metsa jõudnud. Võsa lehtinud ja nõges annab oma olemasolu teada. Vihmasabinad on metsa alla toredad lombid tekitanud, teed, rajad ja kogu pinnase mõnusasti pehmeks-sõmeraks paisutanud. Tore oli kohe oma jalake mudaseks saada. Ma ei tea see maastik oli üks võsa ja maha kukkunud puudest tekitatud kaos. Tahaks minna otse, kuid langenud puud sunivad tegema ümberjooksu. Ja nii juhtuski, et sattusin sinna kuhu ei tahtnud. Õnneks vead polnud kuigi suured, aga mõne lühikese etapiga tundusid need ülisuured.
Rada ise oli täna päris pikk 6,3 kilomeetrit, see teadmine jõudis minuni siis, kui olin oma jooksu juba jooksnud. Raja plaani iseloomustas Nurjalikud pikad etapid, mis üle kaardi risti ja põiki sind sundisid jooksma. Võrreldes eelmise aasta päevakuga, ühtegi sama punktikohta ei esinenud, kuigi punkti piirkond oli sama.
Hoolas kolleeg kasvatas aknalaual tomatitaimi ja andis mullegi. Nüüd pean taimekasvatusega tegelema. Mihkli pandud seemned, mis loodetavasti suuri kõrvitaid sügisel annavad, on samuti toredasti kasvanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar