24.oktoober- Libahundijälg, Padisel

Teine etapp toimus Padisel, käisin seekord jalutamas.
Hommik oli täis üllatusi, mingi jäide kattis maad. Kuna ma pole veel talverehve autole alla saanud, lihtsalt puudub aeg sellega tegeleda, siis Keila vahel olid teed tõeliselt kiilas ja libedad. Siis am mõtlesin, et kas nüüd nii jääbki!? Autod peale Ämarit venisid rongis ja ega mul ka nüüd nii kiire ei olnud. Jõudsime parajaks ajaks kohale.
Meie tiimis olid väikesed matkasellid, kes tegid tempot. Mõned jooksusammud sai vaid esimesel lisaülesandel teha ja seda seetõttu, et si-kaart minu käes. Kui ma neid kesktormajaid metsa nägin jooksmas, siis tekkis küll kurb tunne, et tahaks ju joosta, kuid milleks, kiiret ei olnud ju niikuinii kuhugi. Lisaülesanne oli suhteliselt lihtne, tuli võtta kaardil olevad 3 punkti. Alguses arvasin, et köömes, kuid punkti piirkonnas selgus, et iga põõsatuti taga on punkt. Nii pidi veidi ikka vaatama, et valet punkti ei võtaks. Aga aega oli ja trahvi me sealt ei saanud. Peale edukat sooritust hakkasime matkasellidega liikuma punkti 25 poole. Markus oli meil alguses kaardilugeja ja saime selle punkti päris hästi kätte. Sealt suundusime punkti 81 suunas.

Lisaülesannete sooritamisel meil vaidlemist ei tekkinud, et kes teeb - Markus teeb. Nii sai Markus seinaronimist proovida ja seda mööda posti ronimisega, mis tundus nii kõrge, et mina sinna küll ei oleks tahtnud ronida. Kuigi alternatiiv tuli teemaks, et kui Markusel peaks mingil põhjusel ronimine ebaõnnestuma, siis mina ronin mööda võrku üles. Aga Markus oli tubli ja jõudis ikka tippu. Kuigi paar meetrit enne lõppu, arvast ta , et ta tuleb alla. No mida! Juhendajate väikese abiga seda siiski ei juhtunud. Tehtud.
Otsustasime jõe ääri mööda edasi liikuda ja võtta punktid 57, 46. Väike segadus 57 tekkis ja kulutas mie aega, kida meil oli ju piisavalt. Teed olid tióredasti mudaseks tambitud ja kummikud olid väga kasulikud. Väikese matka koos söögipausiga viis meid punkti 27 Markuse vedamisel. Kuna matkasellid väga metsa vahel ei tahtnud ukerdada, siis kõndisime mööda teed punkti 48. Võtsime kõige parema variandi tee pealt otse metsa. Nägime ühte nasivõistkonda, kes plaanisid ka sinna minna. Nemad liikusid kordi kiiremini kui meie, aga punkti jõudsime meie enne. Rihtisime väikesele teekesele ja lootsime, et see viib meid turvaliselt üle oja-kraavi. Ja nii see oligi, kuid kummikud olid jälle abiks ja nii aitasid need Mihkli, kui Liisu üle. Eesmärk oli teha veel üks lisaülesanne. Punktis 80 tuli sõita mööda trossi ja visata hoo pealt liivakott rõngasse. Kes tegi? Loomulikult Markus. Me ei arvestanud Markuse kehamassi ja kiiruse suhet õieti aj nii jäi meil lisapunktid saamata. Kuna matkasellid hakkasid tungivalt väsimuse märke välja näitama, siis tuli stardipaika tagasi naasta. Võtsime veel punkti 39 ja suure moosimisega veel 26 ja siis matkasellid enam ei jaksanud ka. Olime suhteliselt esimeste seas lõpetajad. Pesemisel ei olnud tunglemist ja süüa sai tühkas saalis. Tund hiljem oli juba olukord teine. Kokkuvõtteks me ei jäänudki viimasteks.