Täna juhtus niimoodi,et võrkpalli kui sellist ei saanudki mängida. Alguses väikene soojendus intaka-palliga. Tüdrukud innustusid sellest niivõrd, et korraga tekkis mõte- prooviks õige sulgpalli reketitega üle võrgu mängida. Reketid leitud ja sulgpallid ka, kapist leidsin veel mõnusa pehme palli, millel kuljus sees. No selline lastepall-lelu. Oli vägagi sõbralik pall. Nii toksisime seda kuljusepalli ühele poole ja teisele poole.
Lõpuks tegime ühe tähelepanu võistluse, st mängus oli kaks palli. Üks kuljusepall, mõnus pehme ja tabamiseks paras, teine sulgpall. kohe läks meeleolu lõbusaks ja mäng kiiremaks. Järmisel korral katsetame saalihokit. Aga suur võimalus on, et mängime siiski võrku.
Peale trenni läksin veel poodi, tarvis oli ube osta. Kuna homme vastlapäev. Hernesuppi saavad poisid niikuinii koolis, lasteaias, siis kodus tahaks midagi muud. Soolaoad on täitsa head... Vastlakuklitele ostsin vahukoort ka, kuid kodus selgus, et ma olin juba vahukoort ostnud. Endal oli poes ka selline tunne, et oleksin seda juba ostnud, kuid kindel ei olnud.
Nüüd saab mitu päeva maiustada. Ja poistel pole selle vastu loomulikult mitte kui midagi. Ja siis ei ole mina ka selle vastu mitte.
Kadedaks ajad, aga näe ettevõtlikusest jääb puudu. Ja muidugi Olümpia sobib suurepäraseks vabanduseks.
VastaKustuta