Nii asusin täna R5 rajale jalutama, Kus Mihkliga koos sai matkatud. Kuna Markus valis R4 ja Märten lausa R1, siis mõtlesin, et proovin ise seekord R3-l joosta. Piisavalt pikk ja ühe tõusu pidi niikuinii võtma. Alguses polnus olukord kuigi halb, aga jooksma hakates tundsin, et selg on kange ja ei lase jalgadel piisavalt vabalt liikuda. Peale teist punkti läks paremaks.
Aga!! nähes, et punkti 7 peab jooksma kas Pika Jala kaudu ringi või jooksma trepist. Läksin trepist. Rahu, ainult rahu. Lõpp oli kurnav. Edasi läks sujuvalt. Punkt 42 oli hullus minu jaoks. Astangust poleks ma suutnud üles ronida. Künkast alla mineks samuti riskantne, aga kuidagi pidi ju minema ja läksin.Ülejäänu juba alla mäge.
Lõpus sai veel oma rasket elu kurdetud ja kogenumate veteraanustega muljeid vahetatud. Ise endal ei õnnestu päevakutel pilti teha, siis Eduard oli just õiges kohas ja tegi pilti.
Peale jooksu tundsin, et olin oma seljale tõsise põntsu teinud. Nüüd siis pikutan ja sirutan jalgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar