Punktid olid paigutatud kenasti rohelisse ja tuulepoiss otsesuunale tuulemurdu paisanud.
Suunataju kadus pidevalt ja enda paika panemine võttis hulganisti aega.
Maastik võrreldav Pariisiga. Vaieldamatult mitte minu lemmik.
Ühel hetkel tundsin, et enam ei suuda, sest ühte punkti kammisin juba 20 minutit. Ikka ja jälle sattusin samasse lohku, kuigi proovisin mitmest kandist. Kui olin metsas juba tükimat aega ja võtsin vastu karmi otsuse, tulen tulema. Jooksin mööda teed tagasi ja see juhtuski olema ainukene tee. Täitsa nõme olukord. Eelmisel aastl kustus enne lõppu lamp, kuid suutsin siiski lõpetada. Kuid eeldavasti poleks mu lamp ka nüüd lõpuni kestnud. Auto juurde jõudes ütlesin, et enam ma öistele ei tule, kuid kindasti on see hetkemeeleolu tulemus. Elame, mõtleme,vaatame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar