Päevakule minek oli ilmne mõtete tuulutamine, sest mõtteid oli juba ülearugi.
Mõtlesin, et rada on kindlasti üks jooksukas ja ega ma eksinudki.
Samas pakkus rada küllalt pinget ja mõned eksimused tulid ja seda küllalt lihtsates kohtades. Rajameisti Marek Karmi eelnev jutt foorumis tekitas ka huvi, et mis nende 47 ja 57 punktiga siis nii erilist on. Kui ma etapil 35-48-47, millegi pärast punkti 47 juhtusin ja 48 kuidagi kätte ei saanud. Samuti hämmastas mind , et vanad kalad Vello Loorits ja Hille Tasa, seda sama punkti nõutult otsivad. Aga mina olin kiirem ja sain ta ikka kätte. Siis koperdasin kuidagi selle 57 otsa ja vaatan, et see kaevik kuidagi eelnevalt käidud kaeviku moodi ei tundu. Rein tubli mees vibutas näppu ja keelas mind seda punkti võtta. Minule vajalik punkt oli tsipa eemal. Ja nii võib kokkuvõtteks jooksuga rahule jääda. Tulemust veel ei tea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar