Siis otsustasin tuleb minna jooksma. Sest rahuolekus on kõik ok. Aga kui liikuma hakkan, siis olen oma keha vastu hirmus ülekohtune.
Ja halba enesetunnet saab ravida vaid sellega, millest ta tekkis.
Jooksu algus oli palju tõotav. Papud läksid kenasti jalga ja kuskilt ei pitsitanud ka. Ja miks ma neid siis jalga ei pannud, kui sellele pühapäeva varahommikul mõtlesin.
Kuid teel teise punkti tundsin, et puusaliigesed on ka olemas. Ja raja keskel oli tunne, et lihtsalt ei jaksa üles-alla pendeldada.
Ja ma arvasingi, et üks tund ikka kulub 7 kilomeetri jooksmiseks. Nii läkski ja kauemgi veel. http://www.oknomme.ee/tulemused/results-2009-08-18.htm#N21A
Homme ei jookse. Lubasin poistele, et sõidame rattaga. Ehk saan hakkama.
Mõned positiivsed tulemused ka: hüppeliigese paistetus taandus ja saanud peaaegu oma esialgse vormi. Jalgu on saanud ikka venitatud-muditud-määritud. Pähad on veel veidi hellad, kuid seegi möödub. Ma vähemalt loodan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar