Need Virumaa võpsikud pole mulle kunagi meeldinud. Mitte, et teised kuidagi paremad oleksid. Vaid lugu selline, et nendes võpsikutes olen kõige rohkem äpardunud. Kartsin seda metsa kohe hirmsasti. Räägiti ju aina, et väga tehniline ja raske maastik, võtke rahulikult, küll hiljem jõuate tempot tõsta jne.
No eks siis saigi rahulikult võetud. Eriti esimese punktiga, mida hakkasin veidi varhttp://www.blogger.com/img/blank.gifem otsima ja siis kaotasin enanst vähe ära. Õnneks sain end paika ja punkti ka leitud. Edasi juba sai mindud tempokamalt kuid siiski rahulikult. Konkurente eriti metsas ei näinud, aga Heidiga sain raja lõpuosas siiski kokku. Tema liikus rahulikult, mina ju veidi närvilisemalt, sest punkti jõudis tema enne mind. Vigu sai tehtud nii ja naasuguseid, kuid hakkama ma sain. Ajaga rahul ei olnud, kuid see tõi mulle siiski kolmanda koha ja pronksmedali.
Märten oli ka tubli, ning võttis samuti pronksmedali.
Peale võistlust vurasime Rakverre. Korraldasin seekord kodumajutust ja kokku sai majutatud 17 inimest. Anne-Ly ja Indrek otsustasid küll telgis magada, sest kartsid teisi norskamisega segada. Kas või kes norskas, seda ma nüüd ei tea, sest mina ei kuulnud küll mittekuimidagi.
Osad usinad külastasd Agva Spad ja tutvusid muude vaatamisväärsustega. Mina seevastu sain marju korjata.
Kuna noorsportlased saavutasid mitmeid häid kohtu, siis Ilme arvas, et noored vajavad preemiat jäätise näol. Nii said kõik jäätist maitsta.
Lisaks saime kuulata kultuuriprogrammi, kiis kostis Vallimäelt täiesti kuuldavalt ka 2 kilomeetri kaugusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar