12. august- Kooraste

Koprakarikale sai mindud rõõmsal meelel. Ootusi erilisi ei olnud ma endale seadnud, sest pakutav maastik pole just minu lemmik. Sood ja võss pole mulle just meelepärased kaaslased. Vigu ikka kogunes. Eriti just nendel etappidel, kus punktid suhteliselt lähestikku. Samas joostavus oli vägagi hea. Ilmaga just ei vedanud, sadas ja sadu jätkus kuni õhtuni.

Oma edasisi plaane ma muutma seetõttu ei hakanud, kuigi jah, Haanjasse kontserdile jäi nüüd minemata küll.
Rõuge surnuaial sai plats korda tehtud ja kurbusega pidin tõdema, et mu vanaema juba 60 aastat surnud on. Samas ema oleks saanud sellel aastal 61. Tean, et samal surnuaial on mul teisigi sugulasi maetud. Sai ema-isaga seal ikka lapsepõlves korduvalt käidud, kuid nüüd enam ei mäleta neid kohti täpselt. Ja ümbrus muutub ka ajajooksul teiseks. Vanaisa mäletan ikka rohkem, sest tema suri kui olin 15. Lapsepõlves sai õega ikka vanaisa juures Võrus suvitatud. Vanaisal autot polnud, nii me metsa mustikale ei saanud minna. Kuid vanaisa ostis mustikaid turult ja siis sõime neid suhkruga. Mäletan, need olid nii head. Nüüd ma polegi neid enam sedamoodi söönud. Kardan, et maitse poleks enam see, mis lapsepõlvest meeles. Kuid moosi keedan meeleldi ja mustikakissell on väga hea.
Võrus sai siis vanaisa õetütre Milvi ja tema tütre Külli juures kiirvisiidil käidud. Sest tea, milla sinna kanti jälle satub.
Ja nii oligi päevake märkamatult läinud.