Nüüd on aeg tagajärgedega maadelda.
See nädal on olnud väga väsitav. Unevõlga ma nädalavahetusel eriti vähendada ei saanud, lisaks rööviti tunnike magusat und ka.
Täna metsas oli väga raske joosta ja seda otseses mõttes, jalad nagu tina täis ja kaardi lugemisega susserdasin ka, mitte just kogu aeg, aga tavapärasest ikka rohkem. Siis ma ei taibanud näidiskaarti vaadata, siis oleksin teadnud, et mõned raiesmikud on juurde siginenud. Mis metsas olles mu pea täielikult sassi ajasid. Metsa see jooks läks, kuid ilma oli super. Lund oli mitte just palju, kuid lumel jooksmine ei tekitanud mingeid probleeme, et vajuks sisse või midagi. Mäest alla joosta oli veidi riskantne, sest lumekoorik oli nii kõva, et lase või tagumiku peal alla. Kiirus alla joostes läks nii suureks, et hea kui puudest kõrvale jõudsid põigata.
Väsitav autosõit andis oma põnsu, sest enesetunne on sant ja ebamäärane kõhuvalu ei taha järgi jääda. Olen vist haigeks jäänud.
No, mis enesehaletsus see nüüd oli? Pea püsti edasi! Kohe, kohe sulab see lumi ära ja unevõla saad tasutud kui kohe magama lähed. Ilusat und.
VastaKustuta