24.jaanuar- Winter Xdream Jõulumäel

Hakkasin sõiduks Jõulumäele valmistuma juba laupäeval. Vaatasin kogu varustuse tagavara üle ja testisin seda õues. Eelmisel aastal oli Pannjärvel hommikul miinuskraade 19, oli oodata veel madalamat temperatuuri. Kuigi lootsin, et ennustus ei lähe täide. Prognoositi kuni 30 külmakraadi.
Pühapäeva hommikul, minu akna taga näitas termomeeter 20 kraadi alla nulli. Aga, kui ma Margusega Ääsmäele Risto juurde jõudsime, väitis ta, et hoopis miinuseid on 27. Võta või jäta. Tõotas ikka tulla karm ja karge võistlus. Kohale jõudes polnud ilmakesel vigagi. No mul oli ju paksud vatid seljas. Ka stardis polnud külm, kuid mõne aja pärast hakkasid käed külmetama ja pidin kindaid vahetama. Jalad külmetasid hooti, eriti siis kui pikalt pidi lumes sumpama. Tee-rummi kokteil oli abiks ja pani vere jälle liikuma ja hiljem muresid polnud.
Meie võistkonda tabas paar nädalat tagasi mure. Ville oli seljaga hädas ja pidime otsima uut liiget, kes oleks valmis ootamatult talviseks xdreamiks. Hea, et Joe rogaini kaaslane Jaak oli nõus seiklema. Jaak oli palju suusatanud, Joe on järjepidevalt treeninud. Ja kujunes nii, et mina olin nõrgimaks lüliks- puudus ettevalmistus, sest polnud motivatsiooni. Väheke jooksu ja ujumist sai ikka paar korda nädalas tehtud. Eelmisel aastal samal ajal oli treenitus parem ja tulemus samuti. Kindlasti polnud see ainus põhjus, et läks nii nagu läks. Joe kippus hooti tegema liiga tugevat tempot ja meie Jaaguga pidurdasime. Kuid selline tempo sobis mulle täiesti. See lumes sumpamine oli kurnav. Kaastundega vaatsin Liinat, keda trossiga edasi sikutati. Ka ühe mehega oli sama tehtud, ning ta nägi välja väga räbal. Teatavasti äraaetud hobused pidavat hiljem maha lastama. Hea, et ma selliste spordihulludega ei jooksnud. Oleme ikka normaalsed ja suudame omajõududega hakkma saada. Läbi valu ja häda jõudisd Liina, Erik ja Eduard auhinnalisele kohale. Meie mitte. Kuid järgmisel aastal proovime jälle. Meie klubi noored lubasid meile küll koha kätte näidata, aga seekord ei õnnestunud.
Kokkuvõtvalt riietus oli sobiv, jalanõud ka, seltskond-meeskonnatöö samuti hea. Mõningased jalakrambid tekitasid muret, aga ilm oli selleks ka soodus. Arutasime, et rajal võiks arstiabi joosta- liikuma ja anda kohest abi kellel vaja. Samuti peaks varustame ennast süstaldega, et koheselt otse lihasesse vajalik ravim susata. Ja palju kuivi sokke tagavaraks. Ise olin nii tubli, et kuivad sokid ja pesusärgi kaasa võtsin. Viimane rogain näitas, et need on igati vajalikud.
Tagasisõit kulges rahulikult. Risto ja Margus tegid koos Lilluga tubli soorituse, kuigi nad ise rahul ei olnud. Eks nende meestega ongi üks igavene jama.



http://picasaweb.google.com/annici/WinterXdream2010Joulumael
Risto juures jõime veel kosutavat teed ja soojendasin autot. Minu sõbrake pidi seal ju mitmeid tunde külma meelevallas olema. Ise ma teda lageda taeva alla ei jäta. Tee kõrvale sõime suutäie kotlette, mida tubli vanaema oli küpsetanud.
Risto lapsed olid suured suhtlejad, nii pidin barbide ja barbimajaga tutvust tegema, samuti peitust mängima. Kuulama klaverimängu ja politseiauto vinget sireeni. Oma viga, et selle auto kapi otsast Oskarile mängida andsin. No, ta nii ilusti palus. Tundsin selle virr-varri seest ära oma mitme aasta taguse elu ja soovin tublile perele närve ja kannatust.