Sellel aastal on detsembris tavatult palju lund sadanud. Ja kuna mitu päeva on kraadid õues nulli lähedased olnud, siis on see lumi hakanud vaikselt sulama. Nii juhtuski, et meie maja katusel on 7 cm paksune jääd, mis ummistab vihmaveerenne. Veel polnud kuhugi minna ja nii hakkas see mulle tuppa tilkuma. Alusatsin päästeoperatsiooni. Just kell 14.15, kui olin ühe jalaga pööningu aknast väljas, helistas Maris. Sai mõne hetke kõlgutud seal nagu Karlsson katusel. See kellaaeg on lihtsalt tähelepanuväärne, kuna siis sai minu lumerookimise algus fikseeritud.

Meie maja katus on madala kaldega ja mitme tasapinnaga, nii et lund oli seal küll ja küll. Jää rennides paks ja tihe. Aeg lendas oma soodu ja hakkas vaikselt ka hämarduma. Kui aknast jälle sisse ronisin oli kell 16.11. Selgus, et oma kaks tundi sai kõvasti kätele treeningut tehtud. Ära väsitas küll. Kella 18-ks olin lubanud Marisele, et läheme jooksma. Palju aega polnutki, jõudsin veel poistele söögi valmistada ja oligi juba minek.

Jooks oli pigem sörkjooks. Kella 20-ks jõudsin koju tagasi. Kokkuvõtteks väsitav päev.