Kella 12 paiku hakkasime sõitma Incukalna poole, kus osalesime Riia rajooni võistlusel. Võistlusel klasside arvestust polnud, siis sai valida 4 raja vahel. Kuna sai ikka kaugele tuldud valisime pikema raja.
Ilm oli võistluseks suurepärane, ei sadanud. Metsa vahelisel teel sõites tõdesime, et sadanud on siin kõvasti. Lombid olid kui järved. Auto sai pargitud raudtee äärde. Start ise aga asus teisel pool raudteed. Lätlastele omaselt oli start ja finis kaks ühes. Enne starti tuli eelinfo, et kaardil on kraav, mis on vett täis ja seda tuleb ületada kaardil näidatud kohas. Startides kaarti nähes tundus, et nii lihtne kaart. Kuke Volli räägitud pätsikesed olid maastikul korralikud. Üldiselt oli reljeef hästi loetav.
Esimese punktiga kaldusin veidi ära, kuid sai ennast kiiresti paika pandud. Kõik läks hästi kuni hakkasin mööda joont 6-
sse punkti jooksma ja teele jäi kraav. Kraav oli kui jõgi oma 5 m lai, triiki täis ja kiire vooluga. Siis meenus, et pidi mingit ületuskohta otsima. Nii hakksin mööda kraavi serva ragistama, mingi hull võpsik tuli ette. Kui kaardil märgitud kohta jõudin oli seal juba hulk inimesi ja Signe ka, kes startis 2 minutit minust hiljem. Kõik laiutasin käsi. Üks noormees hakkas vaikselt kraavi ületama. Läks sammu, veel paar sammu ja korraga oligi üleni vees ja ujus üle. Signe julge tüdruk ujus samuti üle. No mina küll sinna vette ei tahtnud minna. Läsin koos 2 läti neiuga veel edasi ja samas punktist kaugemale. Asi tundus lootusetu, varsti silmasin mingit palki vees. leidisin maha kukkunud puu, mis oli kenasti risti üle kraavi. Puu oli väga libe, ragistasin võpsikus ja sain endale kaks toekat teivast. Kraav oli tõesti sügav ma usun oma 2 meetrit. Ukerdasin sealt üle ja jalad sain põlvimi märjaks. Parem ikka kui ujudes. Lisaminuteid tuli kuni 15. Edasi kulgesin omas tempos, sest neiud said varem üle ja olid juba eest ära jooksnud. Edasi sai võetud 5 punkti. Siis saabus aeg uuesti kraavi ületada. Nüüd võtsin suuna kohe kaardil märgitud koha poole. Kuid mida polnud oli abistav purre. Kaugemal terendas küll midagi, kuid sinna oli oma 2 meetrit. Osisin ühe teiba ja katsusin kui sügav siis on. No ikka oli. Jooksin mööda kraavi serva nagu peata kana ja ei suutnud otsustada minna või mitte minna. Aga üle pidi minema, polnud parata.Kompassi, emiti ja kaardi toppisin tuulepluusi taskusse. Hetkel välgatas mõte, et võtaks soojapesu särgi seljast ja paneks pähe. Nii jääks vähemalt särk kuivaks, mida pärast selga panna, kui kõik muu peaks märjaks saama. Miks ma seda ei teinud?! Samas oli tore, et ma vaid jooksusärgiga rajale ei tulnud, kuigi ilm seda võimaldas.
Astusin siis vette vesi põlvini, veel sammuke ja vesi puusani. Veel sipake ja vesi vööni, siis kadus põhi. Vesi oli nii külm, ning tekkis uppumise tunne ja polnud parata pidin ujuma. Õnneks sain mingis puudepusast kinni, mis tunduski purde jäänukina. Vinnasin end roigastele ja need õnneks kandsid mind. Enesetunne oli lihtsalt räbal. Isegi rogainil pole ette tulnud sellist ujumist. Peaks ütlema, et selline raja planeering oli lausa eluohtlik. Arvestades veel asjaolu, et võid sattuda sellisesse situatsiooni ihuüksi. Kraavi ääres oli veel üleujutatud soine serv. Tugevamale pinnasele jõudes lükkasin pükstelt vett maha. Jooksma hakates pritsis vett igas kaares. Kaart oli õnneks hästi säilinud. Legendiriba vettinud. Teadsin, et peaks nüüd kiiremini jooksma. Kuid mida sa jooksed jalanõud rasked ja kogu keha muserdunud. Lõpuni oli jäänud veel 9 punkti selja taha jäi 10 punkti. Eelviimasest punktist jooksin veel 10 meetrit mööda ja see oli ka ainuke viga.
Teised olid juba lõpetanud ja ootasid auto juures. Siis tegime "lati patsile´" põhja peale, et mitte külmetuda. Igatahes mulle mõjus see kleepekas halvasti. Saulkrasti jõudes läksin teised sukapüksi poodi, minul oli enesetunne väga kehv, aga toidupoodi läksin ikka- lehmakommi ostma. Nii halv oli olla, et ma isegi lehmakomme üles ei leidud. Põrnitsesin neid riiuleid, aga mida pole seda pole. Riinake leidis need siiski üles. Õnneks olid kommid poes mitte pehmed ja nii jäi need ostmata. Ja hea oli. Pidin tormama välja, sest kõhus keeras.
Minu enesetunne ei paranenud sugugi. Piirile jõudes polnud mul ka söögiisu. Võtsin ploomimahla ja pannkoogi moosiga. Teised sõid liha ja praekapsast, lõhn oli mõnus. Mina higistasin oma pannkoogi ära, mis väga kaua suus ringi rändas. Kirsimoos on kindlasti väga hea, kuid seekord ma seda ei soovinud. Arvestades minu tervislikku seisundit pidi Urmas ka Tallinnasse sõitma.
Täielikult toibusin alles kodus.
http://www.ba2.lv/
Muretsemiseks pole põhjust, olen terve!
VastaKustuta