10.oktoober- Jõulumäe

Juba mitu aastat pole saanud koduklubi pikalrajal joosta. Viimati osalesin Uulus.

Mõtlesin, miks mitte. Kuid korraga muutus see otsus õuduste unenäoks.

Reede õhtul seadistasin oma hommikuse äratuse hilisemaks. Kuid mingil põhjusel äratust ei toimunud. Lapsed ajasid mind enne kella 9 üles, sest pool 10 pidime juba sõiduvalmis olema. No söök-jook toimus jooksu pealt. Sõiduga Jõulumäele püsisime graafikus.

Märten startis päris alguses, minul endal oli starini piisavalt aega. Hirmsasti oleksin tahtnud süüa, kuid kahjuks polnud mul mittekuimidagi kaasa võetud. Nii pidin rajale minema peagi tühjaks saava kõhuga. Märten jõudis oma raja selleks ajaks ka joostud ja oli vägagi tubli. Arvestades asjaolu, et teised poisid olid kõik vanemad kui tema.

Rajale läksin vägagi rahulikult. Jooks reljeefil oli super. Kuid mingil hetkel kui pidin sukelduma võsasse, kaotasin täielikult keskendumisvõime. Õigemini jooksin suunaga kaardi sellesse ossa, mis oli jäänud legendiriba alla. Nii jäin oma nägemuste küüsi ja peale pikaldast otsimist juba loobusin ja mõtlesin kastkestamise plaane. Ja enda kirumist, et miks ma ei jooksnud mööda teed. Ülemõistuse!!! Kui siiski sain kaardiga sinasõbraks ja sain selle neetud punkti kätte. No mis tempot ja motivatsiooni sa siin enam tahad saavutada. Kuid jooksin ikka lõpuni. Joogi-söögipunkt tuli minu jaoks liiga hilja. Kõht oli väääga tühjaks läinud ning setõttu jaksu ka nagu polnud. Aga ega ma paarist suhkrutükkist ka keeldunud, kui meeldivad tüdrukutirtsud kannatlikult mind ootasid. Ju ma seal võsas üpris kaua kammisin, sest metsas ei näinud ma mingisugust liikumist. Poole raja peal nägin vaid Marist ja kõik.

Kokkuvõtteks püstitasin maratoni rekordi.

Lõpus sain veel auhinnaks sampuse, mille pidin kohe ära jooma. Siis alles mõtlesin, et kes nüüd autoga sõidab?!

Äparduste jada jätkus sellega, et Märten unustas oma koti maha. Mida me pidime Pärnus järgi ootama. Samas saime külastada uut Maxime kaubanduskeskust. See tundus üüratu suur võrreldes Tallinnas asuvate kitsukeste poodidega. Premeerisime ennast magusaga, sest energiat peab ju kuskilt saama ja kohe.

Koju jõudes olin nii väsinud, et uinusin kella 20 paiku.

Ja ööl vastu pühapäeva kell 2.55 toimus äratus. Ja katkestas minu põneva unenäo. Aru ma ei saa, kuidas see nii juhtus. Analüüsides seda olukorda, mõtlesin, et kas ma siis tõesti 7.55 asemel 2.55 sisestasin, aga miks ta siis mind vastu laupäeva sellel kellaajal üles ei ajanud!?

Kokkuvõtteks lõppes see õuduste unenägu.