24.oktoober- Libahundi Jälg Paliveres

Libahundi Jäljega sai suvisele hooajale punkt pandud ja võib üle minna talvisele hooajale.
Ma pole aastaid haige olnud, kuid nüüd lõpuks see õnnestus. Eks see soos ja rabas sumpamine ja jalgade totaalne külmetamine, aitas haigestumisele kaasa. Kaaslasteks mul nüüd- nohu, köha ja hääle kähedus. Kuna olin autos juhtival kohal, ei saanud koheselt ka külmarohtu võtta. Samuti pesuruumi-riietusruumi jahedusest võib põhjusi leida. Tuligi jutuks, et naistele on alati kehvemad pesemistingimused. Meestele on sagedasti sauna võimalused, naistel mitte ja soe vesigi saab otsa. Sama juhtus Karula MM-il, Ylläse garaazi ja ainult külmavee dussi ei ületa hetkel miski, kuid kas nii on inimlik.
Päev hiljem võib tõdeda, et jalad on sama valusad, kui peale Ylläse rogaini. Lisaks 6 tunnisele jooksule sai veel samal päeval tikk-kontsadel tantsitud ja õhtugi kujunes pikemaks kui tavaliselt. peab tunnistama, et tantsides said koormust ka need lihasgrupid, mis jooksus rakendust ei leidnud.
Trepid pole hetkel "in", kuid neid kasutamat ei saaks ma kodust väljuda.

10 päeva puhkuseni...

.... 10 aastat pole ma ka saanud sügisel ja eriti veel novembris puhata. Kuna töö dikteerib, millal saan puhata, siis nüüd kukkus see lausa ise sülle.

Paratamatult rikkus Vari minevikust, minu uneleva meeleolu ja ajas kõik nädalavahetuse mõtestatud-sportlikud-kultuurilised plaanid sassi. Kuid loodetavasti kõik kulgeb siiski plaanipäraselt, sest alla anda ma lihtsalt ei kavatse.

Mõttes sidusin kõik need kivid kokku ja viskasin selja taha. Ning leidisn aega veeta õdusa õhtu vanalinnas Raekojaplatsil ja unustada selle, mis vahete vahel haiget teeb ja leidisn enda jaoks toreda luuletuse.

--- Naiste roll ja põhitõed, juhivad meid omal moel.

Meie hoiak ühiskonnas, eluks palju tuge annab.

Kui sa tunned tõelist sõprust, mis su hinge lisab vaprust,

kauaks kindlustunnet loob. Hea on jälle olla koos.

Püsivus viib sihile, juhib läbi elutee-

iga naine seda teab, omaks võtab, meeles peab. ---

18.oktoober- Lielpurvi

Hommikusöök polnud suurem asi. Kohvi ja moosisaiaga kaua ei kesta. Signe keetis veel putru ja see oli hea. Pakkisime oma asjad ja tassisime autosse ning tegime väikese jalutuskäigu Riia vanalinnas. Ostsin suveniiride poest vapikese.
Kella 12 paiku hakkasime sõitma Incukalna poole, kus osalesime Riia rajooni võistlusel. Võistlusel klasside arvestust polnud, siis sai valida 4 raja vahel. Kuna sai ikka kaugele tuldud valisime pikema raja.
Ilm oli võistluseks suurepärane, ei sadanud. Metsa vahelisel teel sõites tõdesime, et sadanud on siin kõvasti. Lombid olid kui järved. Auto sai pargitud raudtee äärde. Start ise aga asus teisel pool raudteed. Lätlastele omaselt oli start ja finis kaks ühes. Enne starti tuli eelinfo, et kaardil on kraav, mis on vett täis ja seda tuleb ületada kaardil näidatud kohas. Startides kaarti nähes tundus, et nii lihtne kaart. Kuke Volli räägitud pätsikesed olid maastikul korralikud. Üldiselt oli reljeef hästi loetav.
Esimese punktiga kaldusin veidi ära, kuid sai ennast kiiresti paika pandud. Kõik läks hästi kuni hakkasin mööda joont 6-sse punkti jooksma ja teele jäi kraav. Kraav oli kui jõgi oma 5 m lai, triiki täis ja kiire vooluga. Siis meenus, et pidi mingit ületuskohta otsima. Nii hakksin mööda kraavi serva ragistama, mingi hull võpsik tuli ette. Kui kaardil märgitud kohta jõudin oli seal juba hulk inimesi ja Signe ka, kes startis 2 minutit minust hiljem. Kõik laiutasin käsi. Üks noormees hakkas vaikselt kraavi ületama. Läks sammu, veel paar sammu ja korraga oligi üleni vees ja ujus üle. Signe julge tüdruk ujus samuti üle. No mina küll sinna vette ei tahtnud minna. Läsin koos 2 läti neiuga veel edasi ja samas punktist kaugemale. Asi tundus lootusetu, varsti silmasin mingit palki vees. leidisin maha kukkunud puu, mis oli kenasti risti üle kraavi. Puu oli väga libe, ragistasin võpsikus ja sain endale kaks toekat teivast. Kraav oli tõesti sügav ma usun oma 2 meetrit. Ukerdasin sealt üle ja jalad sain põlvimi märjaks. Parem ikka kui ujudes. Lisaminuteid tuli kuni 15. Edasi kulgesin omas tempos, sest neiud said varem üle ja olid juba eest ära jooksnud. Edasi sai võetud 5 punkti. Siis saabus aeg uuesti kraavi ületada. Nüüd võtsin suuna kohe kaardil märgitud koha poole. Kuid mida polnud oli abistav purre. Kaugemal terendas küll midagi, kuid sinna oli oma 2 meetrit. Osisin ühe teiba ja katsusin kui sügav siis on. No ikka oli. Jooksin mööda kraavi serva nagu peata kana ja ei suutnud otsustada minna või mitte minna. Aga üle pidi minema, polnud parata.
Kompassi, emiti ja kaardi toppisin tuulepluusi taskusse. Hetkel välgatas mõte, et võtaks soojapesu särgi seljast ja paneks pähe. Nii jääks vähemalt särk kuivaks, mida pärast selga panna, kui kõik muu peaks märjaks saama. Miks ma seda ei teinud?! Samas oli tore, et ma vaid jooksusärgiga rajale ei tulnud, kuigi ilm seda võimaldas.
Astusin siis vette vesi põlvini, veel sammuke ja vesi puusani. Veel sipake ja vesi vööni, siis kadus põhi. Vesi oli nii külm, ning tekkis uppumise tunne ja polnud parata pidin ujuma. Õnneks sain mingis puudepusast kinni, mis tunduski purde jäänukina. Vinnasin end roigastele ja need õnneks kandsid mind. Enesetunne oli lihtsalt räbal. Isegi rogainil pole ette tulnud sellist ujumist. Peaks ütlema, et selline raja planeering oli lausa eluohtlik. Arvestades veel asjaolu, et võid sattuda sellisesse situatsiooni ihuüksi. Kraavi ääres oli veel üleujutatud soine serv. Tugevamale pinnasele jõudes lükkasin pükstelt vett maha. Jooksma hakates pritsis vett igas kaares. Kaart oli õnneks hästi säilinud. Legendiriba vettinud. Teadsin, et peaks nüüd kiiremini jooksma. Kuid mida sa jooksed jalanõud rasked ja kogu keha muserdunud. Lõpuni oli jäänud veel 9 punkti selja taha jäi 10 punkti. Eelviimasest punktist jooksin veel 10 meetrit mööda ja see oli ka ainuke viga.
Teised olid juba lõpetanud ja ootasid auto juures. Siis tegime "lati patsile´" põhja peale, et mitte külmetuda. Igatahes mulle mõjus see kleepekas halvasti. Saulkrasti jõudes läksin teised sukapüksi poodi, minul oli enesetunne väga kehv, aga toidupoodi läksin ikka- lehmakommi ostma. Nii halv oli olla, et ma isegi lehmakomme üles ei leidud. Põrnitsesin neid riiuleid, aga mida pole seda pole. Riinake leidis need siiski üles. Õnneks olid kommid poes mitte pehmed ja nii jäi need ostmata. Ja hea oli. Pidin tormama välja, sest kõhus keeras.
Minu enesetunne ei paranenud sugugi. Piirile jõudes polnud mul ka söögiisu. Võtsin ploomimahla ja pannkoogi moosiga. Teised sõid liha ja praekapsast, lõhn oli mõnus. Mina higistasin oma pannkoogi ära, mis väga kaua suus ringi rändas. Kirsimoos on kindlasti väga hea, kuid seekord ma seda ei soovinud. Arvestades minu tervislikku seisundit pidi Urmas ka Tallinnasse sõitma.
Täielikult toibusin alles kodus.
http://www.ba2.lv/

17.oktoober- Riekstukalns

Ette sai võetud esimene sõit Lätimaale. Oodata oli head kaarti. Seekord saime endi seltskonda Signe. Signe mõtles-kaalus ja nõus ta oligi. Hommikul sadas vihma. Soojakraade ka vähevõitu. Alguses sõitsin mina, kuid äkki hakkas mul nina veritsema ja nii pidi Urmas juhtimise üle võtma. Hiljem selgus, et tervise viperused-äpardused mul veel jätkuvad.
Ilm muutus pidevalt. Oli vihma, rahet ja lund. No ei saa olla, et täna peame lumes jooksma. Saulkrastis tundus, et see on täiesti võimalik. Õnneks peale Riiat olukord paranes ja lund enam ei sadanud.
Riekstukalnsi kaardil oli oodata suusanõlvasid.
Valisime loomulikult pikema raja. Lonkav Jalg Riina tegi omaloomingulise raja.
Rajale minnes seadsime Signega eesmärgiks jõuda metsast väla enne Urmast. See eesmärk sai täidetud.
Puhast jooksu ei tulnud. Paaril korral ei kontrollinud ma suunda ja tuli viga. Kui joostud sai 20 punkti hakkas suuri lumeräitsakaid sadama, mis läks üle vihmaks. Joosta oli veel 9 punkti. Enne lõppu sai raiesmikul kõhuli lennatud ja suusamägi vallutatud, ning mäge varsanäoga jõllitatud.
Lõpus olime kõik nagu lastud varesed, jalad-käed külmetasid. Jäägermeister ja tee tõi leevendust. Oli ikka hea, et talvepüksid kaasa võtsin. http://www.magnets.lv/rezultati/ziema_09-10/2_karta/results.htm#4.DIST
Peale päevakut siirdusime Riiga. Riina oli välja sebinud öömaja Riia kesklinnas ja mitte kaugel vanalinnast http://www.centralhostel.lv/ Selle eest 7 latti inimese kohta, polnud palju. Arvestades, et hommikusööki pakutakse ka. Et me võtme ikka tagasi tooksime, võeti tagastusmaksu 10 lati eest. Sauna sai ka minna ja täiesti tasuta. Enne otsustasime linna sööma minna. "Mustas kassis" süüa ei saanud, kuna seal toimus mingi pikalaua üritus. Aga süüa me saime ja alla 10 lati eest vägagi hästi. Proovisime saunamõnusid ka. Selgus, et saun oli väga kitsuke. Saunalava jäi 4+1 inimesele väikeseks. Ka elektrisüsteem tegi viperusi ja jättis meid pimedasse saunalavale istuma. Kaua me seal pimedas istuda ei saanud, kuid erilist leieli me keriselt ka välja ei võlunud. Tõdesime, et hea seltskonnapeo paik ta võiks siiski olla.
Hosteli ruumide värvilahendus oli lihtne, mõjus soojalt ja koduselt. Mina magasin väga mõnusasti ja mitte keegi ei norsanud. Hommikusöök oli kahjuks kehvake, nagu hommikul selgus. Tudengid olnuks sellise söögiga väga rahul ja olid ka, sest asiaadi välimusega prantsus keelt kõnelevad noormehed vitsutasid usinasti kooki ja moosi.

11.oktoober- Tammneeme

Rada tegi taas Neeme. Eelmisest korrast olid kurvad mälestused. Seekord, et mitte palju stressata, võtsin lühema raja ja rahulikult. Suunajooksuga kaldusin pidevalt kuhugi mujale. Mõned kivid olid tõelised loterii-allegriid. Ka Lonkav Jalg Riina läbis raja minust kiiremini.
Kuna laupäeval tundus mulle, et nüüd ma küll kaua-kaua enam ei orienteeru.
Kuid vist ikka peab.

10.oktoober- Jõulumäe

Juba mitu aastat pole saanud koduklubi pikalrajal joosta. Viimati osalesin Uulus.

Mõtlesin, miks mitte. Kuid korraga muutus see otsus õuduste unenäoks.

Reede õhtul seadistasin oma hommikuse äratuse hilisemaks. Kuid mingil põhjusel äratust ei toimunud. Lapsed ajasid mind enne kella 9 üles, sest pool 10 pidime juba sõiduvalmis olema. No söök-jook toimus jooksu pealt. Sõiduga Jõulumäele püsisime graafikus.

Märten startis päris alguses, minul endal oli starini piisavalt aega. Hirmsasti oleksin tahtnud süüa, kuid kahjuks polnud mul mittekuimidagi kaasa võetud. Nii pidin rajale minema peagi tühjaks saava kõhuga. Märten jõudis oma raja selleks ajaks ka joostud ja oli vägagi tubli. Arvestades asjaolu, et teised poisid olid kõik vanemad kui tema.

Rajale läksin vägagi rahulikult. Jooks reljeefil oli super. Kuid mingil hetkel kui pidin sukelduma võsasse, kaotasin täielikult keskendumisvõime. Õigemini jooksin suunaga kaardi sellesse ossa, mis oli jäänud legendiriba alla. Nii jäin oma nägemuste küüsi ja peale pikaldast otsimist juba loobusin ja mõtlesin kastkestamise plaane. Ja enda kirumist, et miks ma ei jooksnud mööda teed. Ülemõistuse!!! Kui siiski sain kaardiga sinasõbraks ja sain selle neetud punkti kätte. No mis tempot ja motivatsiooni sa siin enam tahad saavutada. Kuid jooksin ikka lõpuni. Joogi-söögipunkt tuli minu jaoks liiga hilja. Kõht oli väääga tühjaks läinud ning setõttu jaksu ka nagu polnud. Aga ega ma paarist suhkrutükkist ka keeldunud, kui meeldivad tüdrukutirtsud kannatlikult mind ootasid. Ju ma seal võsas üpris kaua kammisin, sest metsas ei näinud ma mingisugust liikumist. Poole raja peal nägin vaid Marist ja kõik.

Kokkuvõtteks püstitasin maratoni rekordi.

Lõpus sain veel auhinnaks sampuse, mille pidin kohe ära jooma. Siis alles mõtlesin, et kes nüüd autoga sõidab?!

Äparduste jada jätkus sellega, et Märten unustas oma koti maha. Mida me pidime Pärnus järgi ootama. Samas saime külastada uut Maxime kaubanduskeskust. See tundus üüratu suur võrreldes Tallinnas asuvate kitsukeste poodidega. Premeerisime ennast magusaga, sest energiat peab ju kuskilt saama ja kohe.

Koju jõudes olin nii väsinud, et uinusin kella 20 paiku.

Ja ööl vastu pühapäeva kell 2.55 toimus äratus. Ja katkestas minu põneva unenäo. Aru ma ei saa, kuidas see nii juhtus. Analüüsides seda olukorda, mõtlesin, et kas ma siis tõesti 7.55 asemel 2.55 sisestasin, aga miks ta siis mind vastu laupäeva sellel kellaajal üles ei ajanud!?

Kokkuvõtteks lõppes see õuduste unenägu.

3.-4. oktoober- Suunto Games Läsnal

Enesetunne enne võistlust oli hea. Kuigi reede öine vihm veidi muserdas mu meelt.
Õnneks oli ilm laupäeva hommikul ilus.
Stardis tekistas minus ebamuavust keegi, keda ma seal kohata poleks soovinud. Keskenudmine, no millest me räägime!!
Rajal esimesed 1-105, 2-104 said kenasti võetud. Kahjuks 3-80 lugesin kõrgusjooni valesti ja sattusin sinna kuhu ma mitte poleks pidanud sattuma. 9 minutit viga. Järmisega tegin 4-97 vea teevalikus ja aeg tiksus armutult edasi. 5-83 ja 6-84 punkt läksid libedamalt. Kuid raba etapil, korraga tundsin, et jõud kaob ja pea hakks kuidagi kahtlaselt tulitama. Kui rabst välja sain, siis mööda teed joostes tundsin, et kolmapäevane vihmas jooks on mulle halvasti mõjunud. Külmavärinad jooksid mööda selga. Tekkis täielik mustauk, sest head tulemust täna loota ei olnud. Aga lõpp sujus kenasti, vigu ei tulnud.
Tulemusi ei tahtnud nähagi. Kuigi hilejm selgus, et ma polnudki kõige viimasem.
Poistel läks seevastu hästi. Mihkel kes on tuntud matkaja, matkas rahulikult ka täna. Tagasi Tallinna ei sõitnud, vaid suundusime Haljalasse, kus koheselt külastasin poodi ja ostsin jäägermeistrit, et lähenevat külmetust ellimineerida. Sealt sõitsime Rakverre, kus pidime õunu korjama. Kui keldris kaste otsisin selgus, et vend oli keldrisse puid tassinud ja need vajasid ladumist.
Öö vastu teist võistluspäeva sadas Rakveres kohutavalt vihma. Juba nägin õudusunenägu, et homme sajab vihma, rahet ja lund. Ja mis saab siis, kui vihmasadu ei lakka. Endal oli mul küll riideid selga panna, aga poistele ma küll vihmajooksuvärke kaasa ei võtnud.
Ilm polnud hommikul küll päiksepaisteline, kuid vihma ei sadanud.
Enesetunne oli ikka kehvake, kuid jumet oli näkku siiski tulnud, nagu Triina ütles.
Läsin rajale lohutades ennast, et kehvemini küll ei lähe. Ja nii oligi rada oli mõnus ja vigu ei teinud. Ainult esimest punkti võtsin häbiväärselt kaua. Lohutav oli, et seda juhtus paljudega.
Mihkliga juhtus ka selline lugu, et ta jäi sohu mutta kinni. Igatahes nägi teine väga porine välja, kui teda kohtasin. Saapad mõnusasti mudased ja püksid samuti. Keegi oli teda päästnud välja aidanud, tänud talle.