24.juuni-matkapäev Kõrvemaal

Anti paar vaba päeva ja nüüd peab neid kasulikult kasutama. Üldjuhul on mul kaunikesti mitu päeva vaba, see tähendab - puhkus.
Olin juba kaua mõlgutanud mõtteid matkast Kõrvemaale. Kuna poisid on oma olemuselt juba sellised, et niisama pole mõtet vatsida ... Siis otsustasime matkata ratastega.
Sain Marguse käest mõned head kaardid. Ise segastel asjaoludel pole ühelgi võistlusel, mis Kõrvemaa maastikul toimud, osalenud.
Hommik kulges omasoodu. Mihkel oli esimene ärkaja ja nii saime kõik kella 10 üles. Märten ja Mihkel aitasid veel võileivakarbid täita ja hoolitsesid, et jooki oleks piisavalt kaasas.
Kella poole 11 paiku, hakkasin rattaid autole laadima. Siis selgus, et Markuse rattal kummid tössid ja vaja neid turgutada. Nii sõitsid Märten ja Markus lähimasse bensiinijaama ja korraldasid asja ära. Kõige rohkem pusserdamist oli Markuse rattaga. Rattahoidja ei tahtnud kuidagi lukustuda. No ma olin juba tige. Selle rattaga jamasi ajaliselt rohkem, kui kahe teise rattaga. Tagasi tulles seda probleemi enam polnud.
Linnast läbi ja välja sõites, oli linn harjumatult tühi. Mõned üksikud autod-inimesed liikusid. Üllatavalt ruttu saime kohale. Väike ekslemine Aegviidu teel, sest ma ei tednud täpselt, milline teeots on õige.

Aga veidi hiljem selgus, et see ongi õige tee ja jõudsime õnnelikult parkimisplatsile. Ilm oli ilus ja päike paistis. Segajataeks vaid parmud ja neid oli seal palju, kippusid kohe autosse, kui ukse lahti tegid. Rataste maha laadimine sujus ludinal.

Matk võis alata.

Ületasime Soodla jõe, vee kohal lendlesid vesineitsikud ja todihobud. Saimegi kaardile ja mind ennast üllatas see avarus, kanarbikuväljad. Olin Kõrvemaal matkanud talvel ja siis valitses valge lumi ja vaikus. Esmalt võtsime suuna Jussi linajärve suunas. Sealt suundusime Jussi pikkjärve kaldale, seal kohtasime motosõpru, kes kala püüdsid. edasi liikusime mööda oosi ja pilkkjärve kallast Jussi suurjärve poole. Kuna mingil hetkel läks tee kaheks, mida kaardile polnud märgitud ja ees oli tõus. Siis mõtlesime, et läheme paremal poolt ja sattusme tõelisele takistusribale. Markus oli ikka täitsa läbi, ohkis ja puhkis . Eks see ratas ole tema jaoks raske ka, kuid vedis ikka langenud puust üle ja pärast pidime sama teed tagasi ka ukerdama. Aga järve ääres oli ilus. Jussi kõverjärv jäi seekord vahele.

Matkasime ratast lükates edasi. Markus ja Märten üritasid rallida, kuid kukkumised lõpetasid selle pea.

Jussi veinijärve kaldal oli mõnus istumisepaik. Siin otsustasime süüa. Vette keegi veel ei kippunud. Markus oli oma kukkumise pärast torssis ja vaikis omaette. tema oleks juba nüüd tahtnud tagasi minna.

Veidi puhatud, võtsime suuna Paukjärvele. Liiva sees sõitmie, see pole naljaasi. Eriti, kui 16 kilo lisaraskust Mihkli näol peal. Üksvahe läks allamäge hoog nii suureks, et tahtis ratta uppi keerata.

Paukjärve ääres oli palju telkijaid. Kuid leidisme toreda lõkkepaiga, kus sai puhata ja poisid ujuda. Veeprotseduurid tehtud. Otsustasime vaadata ja vaatetorni.

Poistele tuli küll meelde, et nad siin käinud on. Kuigi see oma 4.-5. aastat tagasi oli. Vaatetorn on küll vana ja väsinud. Üle 3 inimese enam ei kannta ronida. Vaade oli kaunis. Rabale me seekord ei läinud. Arvasin, et ratastega on seal halb sõita. Poistele kindlasti mitte....

Tagasi parkimsplatsile sõit läks kiiremine, nagu alati. Joogivarud hakkasid ka lõppema. Kui me jälle lagedale kanarbikuväljadele jõudsime. Arvas Mihkel, et oleme kõrbes. Selline tunne võis jääda küll, sest päike lõõmas ja janu oli ka, pidevalt. Lõpetuseks, matk läks korda.

Tõsine tööpäev kohe. Koju jõudes küpsetasin juba mitu päeva lubatud pannkooke, mis isuga ära söödi. Poisid olid rõdule poe avanud ja hiljem leidisn ukselt sildi SULETUD.

Pean selle sisse vehkima ja vajalikul hetkel kööki seinale panema, kui järjekordsed, "kõht on tühi" jutud tulevad....