Hommik saabus raskelt. Esiteks, ei saanud ma rahulikult magada. Teiseks, söögiisu polnud. Kuigi peaskin juba teadma, et enne ajaliselt pikki võistlusi nagu rogain on, ma eriti süüa ei taha. Aga peab, sest kuidas sa muidu suudad-saad raja läbida.
Veidi pabisatsin ikka. Ja asja eest. Vahepeal oli väga lahedalt ilusad ilmad ja otsustasin kõik talvised jooksuriided kõrvale heita, et kapis rohkem ruumi oleks. Aga vist liiga vara sai seda tehtud, sest neid oleks nii tarvis olnud. Leppisin Margusega nii kokku, et võtan ta hommikul auto peale , et tea äkki mõtleb veel ümber...
Kui laevukesega nimega Monica saarele kohale jõudsime- sadas ja jäigi sadama. Ja minul polnud vihmajopet kaasas. Kokkuvõteks polnud sellest lugugi, sest peale kolmandat punkti olid kõik riided märjad. Ja kuna Margus teadis, et tuleb joosta ja joosta ja joosta, siis ei hakanudki külm. Ühes katakombis, kus pidime üles leidma 5 punkti. Seal hakkas mul nii külm, st kui välja tulime tundus, et väljas on väga soe. Igatahes minu jooksupüksid olid härmavalged. Kuid samas mereääres oli vingelt tuuline. Ja õnneks ei pidanud ma meres jalgu ega muud pesema ... Vaid sain varjuda nõtke männi varju ja pead kätevahel hoida ning hinge kinni hoida, et Margus sealt merest ikka tagasi tuleb. Järgmine kord peaks ikka konjaki metsa kaasa võtma. Peale 4 tundi hakkasid mul käed vingelt külmetama, kuid ega kindad poleks palju aidanud, sest need olnuks samuti märjad.
Viriseks ka veidi, no metsa all oli nii kõrge kanarbik ja sookail, et jube. Joosta veel jubedam. Tõkkejooksu peab rohkem harjutama.
Keegi on öelnud, et rogainidel pannake emotsioonid ja suhtlemine inimete vahel proovile. Ma arvan, et saime hakkama. Kahlema ei läinud...elame veel.
Tubli töö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar