Minek oli rahulik, kuigi teised tahtsid kohe teel maha jääda, vaatasin selja taha, ikka tulevad järele. Jooksen ja vaata, et aru ei saa mis tee see on, mida mööda me jookseme. Kaardil ei tahtnud ükski tee suunaga sobida. Jõudsin järelduseni, et olemegi kaardist väljas. Aga kuna kõik meie klassi nasied samal teel, siis muretsemiseks polnud põhjust. selle vea tegime koos läbi.
1-31, jooksime, siis kõik selle suure kivi poole, mis selgus oli ilus suur ja võimas rändrahn. No nüüd sai ühe vaatamisväärsuse jooksupealt ära vaadatud.
2- 33, siblisin siis edasi, hoidisn ümber soo paremale. Hiljem laua taga istudes nägin, et ka vasakult saanuks mööda teed joosta, mis olnuks kiirem. Ju Mercury naised seda varanti kasutasidki.
3-35, otsustasin joosta ringi mööda teed, kuigi ka otse olnuks päris hea joosta, nii ütles Risto. Kindlasti võitnuks nii 6 minutit või isegi rohkem.
4- 36, punkti joostes, olen veidi üllatunud, et Mercury naised punktist juba tulevad. Ju nad tulidki otse üle soo. Olid teised nii väledad, et kadusid ruttu ei tea kuhu.
5-58, pikk etapp, jooksin samale teele tagasi, mida mööda ma juba jooksin. Tee käänakul olin veidi kahe vahel, et kas minna otse või joosta mööda teed edasi. otsustasin joosta mööda teed ja siis visiiri mööda edasi. Ees nagu vilksasid sinised särgid, kuid teisigi kiirjooksjaid suundus sinna kuhu mina. Saingi Mercury naised jälle kätte.
6- 50, tuli jõuga suruda ilusast rohelisest läbi. Pidin lihtsalt eest ära jooksma. Sest iial ei tea kus mõni äpardus võiks juhtuda. Joogipunkt oli täitsa õigel ajal ka olemas. Naised endiselt vaatevälja kaugusel. Surun aina edasi. Välejalg Risto vaateväljas.
7- 56, jooksen, selja taha ei tihka vaadata. Kuid punktist välje joostes ma konkurente siiski ei näe.
8-40, suhteliselt lihtne punkt. Lihtsaks tegid selle ka kaasvõistlejad, kes igas suunas punktile lähenesid. Vaatsin kella, tunnike juba metsas oldud. N35 jooksid M21 ja M55 sama rada. Stardis küsisin Risto käest, et kaua planeerib rajal olla. Ta arvas, et 1.30-1.40. No mul siis kulub 2 tundi. Nüüd siis tunnike joostu, kuid ma pole veel pool radagi läbinud. Raskeks läheb.
9- 41, sellega sai veidi jamatud, hakkasin punkti liiga vara ootama ja mõtlesin, et nüüd olen purgis. Kuid grupp mehi jookis raginaga ja valjult midagi seletades kusagil, nii hoidsin häälte suunas ja näe punkt oligi seal.
10- 42, jälle üks pikemat sorti etapp, jooksin mööda rada, siis väikese soo otsast teeni. Täpset asukohta teel oli raske hinnata, nii jooksin suunaga edasi. Ületasin soo ja jõudsin raiesmiku servale. Mäest alla kabrutas salk noormehi, ju on minugi suud õige. Punkt täpselt seal, kus arvasin.
11- 53, reljeefi rägas otsustasin hoida suunda ja väikese ringiga sain punti kätte.
12- 54, jooksin mööda mäeharja kuni raiesmikuni ja sealt suunaga rohelisse.
13- 55, tundus lihtne punkt, kuid mina arvasin, et mõned lisatõusud kuluksid ikka ära.
14- 51, reljeef oli hästi loetav, nii sain punkti hästi kätte.
15- 49, joogipunkt ja raadiopunkt. olin juba väsinud, kuid 5 punkti veel minna. lappan kaarti ja mis ma näen enne lõppu on ilmatuma pikk etapp. Jubee. Kuid punkt tuli kuidagi ootamatult. Mõtlesi, et see pole minu punkt, aga kui antenni nägin, siis sain aru, et ikka on. Oligi.
16- 60, jooksin otse, kuigi mööda teed olnuks ka variant minna. Saan enne tõusu Merike Paapsoniga kokku. Rühime koos punktini.
17- 59, läheme koos edasi, sest se etapp oligi meil ühine. Koos ikka kindlam.
18- 62, jooksen mäest all soo servani ja sealt teele. Raiesmiku piirjooned on kaugelt hästi nähtavad, võtan suuna. Liini alt läbi ja vasti ongi punkt käes. Üks üksildane pohlaline korjas marju ja vaatas, et tea mis siin sünnib, igast kaarest inimesi jookseb raiesmikule kokku.
19- 64, näen selja tagant Elo Sauet, Marianni ja Elerit tulemas. Minu klassi omi aga mitte. See pikk etapp tundub nii pikk, et kohe ei jõua enam joosta. Aga rebin ikka edasi. Elo selg orientiiriks. Kraavid polnudi nii hullud midagi, sai jalakses vähekene märjaks. Jõuangi varsi lagendikuni.Viimane ponnistus.
20- 69, üle kraavi hüpates tundsin, et vasaku jala sääremari tõmbab krampi. No mida, õnneks kannatas edasi joosta. Ja lõpp oli tõeline pingutus.
Olingi finishis ja sain alla 2 tunniga hakkama. Poisid ergutasid puuotsast, et tubli-tubli. Oled esimene! markus täpsustas, et kas Jana jooksis sama rada. Kui ütlesin, et mitte, oli kindel, et olen ikkagi esimene. No jah, Mercury särke mind lõpusirgel polnud tervitamas. Järelikult olingi esimene.
Täiesti uskumatu lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar