Täna toimus päevak Pääskülas, kuid tegelikult ikka Harku metsas.
Minek sinna oli vaevaline. Markus tuli pühapäeval laagrist ja tõi meile kõhutõve kaasa. Kõige pealt oli Markus ise haige, kõht valutas, oksendas ja lõpuks oli kõht ka lahti. Järgmisena jäi Märten peale Ääsmäe sprinti oli teine nii lõtsis ja söögiisu nagu polnudki. Markus sai teisipäevaks juba eluvaimu sisse ja läks rattaga metsa sõitma. Mihkel ka kurtis kõhuvalu.
Ise lausa magasin enne metsa minekut, mida ma tavapäraselt ei tee. Mis siin salata enesetunne polnud just kõige parem. Kuid metsa sai mindud. Mis tegelikult kokkuvõtteks oli viga.
Metsas joosta ma ei jaksanud, mustikapuhmad tundusid väga kõrged ja jalgu tõsta ei jõudnud. Poole maa peal tundsin, et külmavärinad jooksevad mööda selga alla. Oh, lõpeks see rada juba ära. Keegi küll ütles, et mis sa nüüd tormad, naudi loodust jne. Mis sa neid mustikavarsi ikka naudid, kui süüa sealt veel midagi ei saa.
Enne lõppu läks enesetunne nii kehvaks, et pidin põõsastikus ennast veidi kergendama, lõunane söök tuligi välja. Jube. Viimasest punktist finisisse suutsin ka veel suurema kaare teha. Täitsa segane.
Kooberdasin autosse, vahetasin riided ja otsustasin poest läbi minna, et banaane ja jogurtit osta. Mis sa nendele haigetele lastele ikka süüa annad.
No poes sain kiirelt oma ostud tehtud, järjekordagi polnud. Autosse istudes mõtlesin, et tea kas koduni ikka kestan. No ei kestnud, enne Tondi tänavale keeramist pidin veel põõsastikus käima.
Kodus sõin küll ühe banaani, mis ka sees ei tahtnud püsida. Nüüd siis ainult vee peal elangi. Täiuslik paastupäev. Loodan, et see 24 tunni jooksul ikka möödub, muidu jääb jaanitulele minemata.
Selline haigus tabas mind küll ootamatult.
Kairi ja Kaarel helisatsid õhtul ja küsisid, et miks ma Rõõsale ei tulnud. No vot, selle pärast ei tulnud. Oleks tahtnud küll järves ujuda, lobiseda ja puhata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar