Käisin sooja suve otsimas...

...kuid kahjuks seda kohe ei leidnud.
Reis Itaaliasse tuli juhuslikult minu plaanidesse. Kui Kristina selle mõtte õhku paiskas ja Birgitt sellest õhinal kinni napsas, siis me veel ei teadnud, et see mõte saab teoks. Alguses kahtlesin, et kas ikka saan sõita. Teades inimeste keerukat inimloomu, olid kokkulepped raskelt tulema, aga kõik laabus siiski kenasti.
Ja seda tuulutamist oli mul ikka hädasti tarvis. Loomulikult oli mulle ka varem üks pakkumine tehtud ja seda veel soojemale maale, kuhu ma ka oleksin meelsasti läinud. Kuid nii pikka puhkust õppetöö ajal ma kahjuks endale lubada ei saanud. Nuuks.

Kuid Itaalia oma huvitavate linnade: Bergamo, Milano ja Genovaga olid kevadiselt kenad ja soojad. Üldiselt ilmaga meil vedas, oli päikseline ja soe. Kuigi talvejopest ma väga kergekäeliselt ei loobunud. Järgisin põhimõtet "parem karta, kui kahetseda".
Seiklusi jagus mitmeks päevaks.
Kohe esimesel päeval sai selgeks, et pikki poisse siit naljalt ei leia, kuid ise sain ennast küll pikana tunda...
Kuid itaalia mehed on ühed võrukaelad- flirdivad sinuga nii, et sa ise kohe arugi ei saa. Eks eestlased tuntud jälle oma pikkade juhtmete poolest. Mõni mees ei saa ka konkreetsete vihjete toel asjast aru. Tee ikka puust ja punaselt ette, äkki siis...

Nüüd, kus reisist pea nädal möödas pean tunnistama, et seltskond oli meil parajalt kirju. Seltskonna jagunemine oli paratamatu. Minu seltsilisteks said Elina ja Kaie, kellega sammusime mööda Bergamo´d, Milano´t ja Genovos ühines meiega Kristina. Ma polnud just esmakordselt itaalias, kuid vaadata ja uurida oleks ikka rohkem tahtnud, kui lihtsalt cappoccinot ja ilma nautida. Mina, kes kohvi joomise põhimõtteliselt maha jätsin, nautisin seda mõned korrad siiski. Praktilise kogemuse varal on nüüd selge, mida tuleb kohvikus tellida, et ebameeldivaid üllatusi ei tekiks. Kinlasti tasuks kodus enne mõningaid toidu terminoloogilisi sõnu uurida ja lihtsamad viisakusväljendid selgeks õppida, sest väiksemates kohtades tuleb vahel kehakeeles muidu rääkida.
Bergamos sõime tubli eine ja see jäi ka reisi kõige paremaks maitse-elamuseks. Seesugust pastat pole ma varem saanud ja kõhtu täitis ka hästi. Kuigi jah, Genova ühes kohvikus tekkinud segadus, andis minu kõhule lisa-elamuse.
Igatahes koju naastes ma saia ja pastat mitu päeva näha ei tahtnud, kuid nüüd sööks juba küll. Sai sealt isegi mõni pasta kaasa ostetud, mida kodustele pakkuda.
Kiidan jälle ilma ja lihtsalt mõttest, et kodus on rohkem kui 20 miinuskraadi, eriti ei vaimustanud. Mõtlesime küll erinevaid mooduseid, kuidas oma puhkust pikendada, aga kuidagi see ei õnnestunud. Kevadet igatsen nüüd seda rohkem ja soojemat ilma.
reisi teise päeva hommikul sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt helistas naabrimees, et kus te ka asute, et väljas nii külm ja kedagi kodus ei ole. No mida siis teha. Mina olin kõik minust sõltuvad ettevaatus abinõud külma vastu juba rakendanud, nüüd jääb vaid loota, et vesi koju saabudes kinni pole külmunud. Lisaks helistati töö asjus ja ma ei saanud unesegaselt arugi, et mis mulle räägitakse ja miks nii vara.
Milano mind eriti ei suutnud üllatada, lihtsalt üks linn, mis lihtsalt väga suur. Peale hommikueinet suundusime raudteejaama ja sealt metrosse ja sõitsime linnaossa, kus asusid kanalid ja sealt hakkasime kesklinna poole tagasi matkama. Kummaline oli, et ühtegi toidupoodi meile kuidagi ette ei juhtunud. No ühe väikese uberiku leidsime, kust päevase veetagavara ostsime ja hiljem enam mitte.Tutvusime vaatamisväärsustega ja Toomkirik oli fantastiline ja lunastades 5 eurose pileti, sai kiriku katusele ronitud ja kogu seda ilu ka ülevalt poolt vaadata. Kiriku sisemus oli väljapeetud, kuid valgust vähe ja seetõttu jättis kuidagi rusuva tunde.
Loomulikult tegelesime veidi ka shoppamisega. Head ostud tulid ikka spordipoest. Aga ega hulluks ei saanud minna, sest pagas seadis piire. Süüa me päeval ei jõudnudki, vaid ühe jäätise. Kella 19 paiku pidid reisilised jälle ühinema ja sööma minema. Ikkagi tähtis päev Kristinal sünnipäev ka. Meie plaanid eriti ei õnnestunus, sest koht polnud ikka see, mida lootsime ja nii maandusime ühes pitzeerias ja sõime loomulikult pitzat. Õhtul magama minnes õnnestus mul oma kuldkett seina ja paneeli vahele kukutada ja mulle tundus, et enam ma seda ei näe. Kui ma just kunagi siia tagasi ei tule.
Ühe päeva pühendasime Genova külastamisele. Hommikul sibasime raudteejaama ja sõitsime rongiga enam kui poolteist tundi. Pileti ostmine on väga mugavaks tehtud. Autoomaadis saab maksta nii sulas kui ka kaardiga. Huvitav oli vaadata kuidas itaalia rongi aknast ka paistab. Lagunenud maju polnud näha, loodus tärkamas ja seltskond mõnus. Väljusime ikka õiges kohas, kuigi peatusi ei mainitud kordagi, rong ise sõitis edasi prantsusmaale. Genovas oli ilus ilm, raudteejaamas infopunktist hankisime kaardi ja otsustasime, et ostame päevase bussipileti, mis tundus eriti soodne. Sest 4 inimesele oli see 9 eurot ja sida nii palju kui tahad. Ja busse liikus tihedalt. Loomulikult maandusime kohe kohvikus, kus sai parasjagu nalja ka. Siis järgnes orienteerumine kaardiga, vaatasime kõik olulisemad majad ja kujud üle, leidsime ka ühe toreda toidupoe. Tahtsime külastada ka meremuuseumi, kuid segastel põhjustel jäi see ära. Aga saime viibida Kolumbuse aegsel laeval, mis oli valmistatud filmi tarbeks. Elamused 5 euro eest õigustastid ennast. Söögikoha leidmisega tekkis jälle probleem, sest meie söömise vajadus ei langenud italiaanode omaga kokku, kuid koha me leidsime. Sealt sebisin endale ühe toreda terariista, millega püüan oma ketti kätte saada. Shoppamisele jätsime ka aega. Enne ärasõitu tegime veel ühe bussitripi ja külastasime toidupoodi, kust sai nänni lastele ostetud. Bussiga sõitsime ka rongijaama tagasi. Seal selline komme, et esimesest ja tagumisest uksest saab bussi ja välja ainult keskmisest. Meil juhtus nii, et oleksime peaaegu bussi jäänud ja nii rongiski maha. Pahandasime itaalasi ja trügisime tagumisest uksest maha. Nii kabrutasime jaama, pileti ostmisele kulus ka veel aega ja siis ummisjalu rongile. Nibin-nabil jõudsime. Milanosse tagasi jõudes kasutasin oma suveniiri Genovast ja püüdsin oma ketti kätte saada, ja saingi. Jeee. Ja nüüd sööma. Läksime restoraani, kus olime ka esimesel õhtul. Ja mis sa kostad, pakkimise aeg oligi käes.
Tagasisõidu päev oligi üks sõidupäev. Hommikune tee-kohvi raudteejaamas, siis bussisõit Bergamo´sse. Lennujaamas ootamine. Lennusõit ise ja sõit koju. Ja läbi ta saigi. Sooja suve just ei leidnud, kuid positiivseid emotsioone sain küllaga. Nüüd ei tundugi see külm nii jube, sest päike juba soojendab ja ega see kevadki kaugel ole.