8.oktoober- kurb sõit Pärnu

Plaan oli minna Pärnu, sest usinad kolleegid korraldavad seminari "Hingetantsud Pärnus".
Õhtul oli kavas Port Arturis avatava näituse külastamine ja hilisemateks tundideks üksildaste uitamine Pärnus õppe-eesmärgil, kus tuli sündmusi ja inimest jälgida tänavapildis.
Kahjuks ma nendele üritustele ei jõudnutki, sest pidin olema ühe kurva sündmuse tunnistajaks...
Alustasin oma sõitu autoga kodust kell 18.15. Otsustasin veel Laagri maksimarketist hommikuks sööki kaasa osta ja õhtuks ka miskit näksida. Sest tundes oma poisse-läheb söök alati kaubaks. Väljusin poest 18.55 ja peagi olin maandteel. Sõit oli tavapärane. Oletasin, et jõuan pooleteise tunniga ikka kohale. Sest tahtisn näituse avamisele jõuda ja Pärnu promenaadi ka lähemalt kaeda.
Autosid sõitis rohkem Tallinna poole, kui Pärnu poole. Ma pole mingi kihutaja ja minust sõitis paar autot enne Kernut mööda. Mingil hetkel oli mu auto taga üks masin ja mööda ta kihutaski. Siis mõtlesin, et mida need mootorratturid kihutavad. Aga ju ma ei mõista neid, sest ise olen vaid korra seda sorti masinaga sõitnud ja siis ka mitte juhtival positsioonil.
Kuid rattur tuli, möödus ja läinud ta oligi.
Sõitsime rahulikult edasi, peale Varbola ristmiku vaatan plagu, mis näitab, et 79 kilomeetrit on veel sõita. Hakkab juba hämarduma. Peale Vardit on pikk sirge, autosid tuleb vastu, kuid eespool märkan mingit üksildast punast tuld. Ja ma ei saa aru, et mis see on, kas keegi seisab teepervel või on eessõitval autol üks tuli kustund. Peagi saab selgeks, et see tuli kuidagi ei liigu vaid seisab. Kuna autosid tuleb vastu ei saa ma julgelt vastassuunda hoida. Märkan mingit kogu teepeal, alguses ei saa ma aru on see loom või midagi muud. Möödun nii kaugelt kui see antud hetkel võimalik oli. Migagi jääb rataste alla. Poisid karjuvad, et inimene. Siis näen mootorratast pikali teepervel, jahmun, sest inimest ratta juures ei ole, siis ma taipan, et see mis oli teel ongi inimene. Pidurdan ja jään 10 meetrit rattast seisma, minu taga jääb kohe ka järgmine auto seisma. Helistan 112, või oleksin hoopis pidanud 110 helistama. Kell oli 19.24. Pidin oma asukoha kindlaks määrama, kuid ma ei teadnud täpselt kus ma asun. Märten jookseb ettepoole, sest seal on kilomeetripost. Saan teada, et oleme 54 ja 55 kilomeetri vahel. Siis jooksen ratturi poole. Juba on oma 6-8 autot seisma jäänud ja õnneks oli paar meditsiini töötajat ühes autos, kes tegutsesid kiirelt. Selgus, et pulss on mehel väga nõrk. Teadvuseta. Kiiver tuli väga raskelt peast. Nähes pikki juukseid arvasin, et see on naine, kuid dokumendid näitasid siiski, et tegu on mehega. Kiirelt alustati ratturil südame massashi tegemist. Helistasin veel kord 110. Kiirabi pidi tulema Rplast. Jooksin oma auto juurde, et tuua ohukolmnurka, et keegi meile veel otsa ei sõidaks. Politsei saabus kiiremini, kuid ma ei teagi, millal ta saabus. Kui kiirabi saabus oli möödunud juba 20 minutit sellest ajast, kui meie seisma jäime. Kiirabi hakkas tegutsema, võttis oma elektri juhtmed välja. kuna Markus oli sealsamas, siis ma ei tahtnud, et ta seda pealt vaataks ja viisin ta auto juurde. Kui ma tagasi läksin, siis oli mees juba kaetud linaga. Teda ei õnnestunud päästa. Kurb, sest üks noor inimene on surnud. Mootorratas ise oli eest täieti sodi. Nagu oleks millegagi kokkupõrganud või otsa sõitnud. Rattur ise oli rattast 20 meetri kaugusel.
Politsei kirjutas tunnistajate nimed ja andmed üles. Mind pani imestama, et ühtegi autot Tallinna suunas ei peatunud, sest nemad pidanuks õnnetust varem nägema.
Kui kell sai 20, sai selgeks, et näituse avamisele ma kuidagi ei jõua. Ja kokkulepitud öömajast pean samuti loobuma, sest polnud teada kaua ma pean seal kohapeal seisma.
Politsei palus mul veel oodata, et kuni saabub uurija kes kõik tähtsama üles kirjutab ja nii kulus veel pool tunnikest.
Vahepeal saabus veel üks auto, millest tuli välja mees, kes hakaks pilte tegema. Politseinikud mõõtsid igasuguseid vahemaid. Uurijat veel ei kuskil. Aga ta tuli siiski. Kell oli pea 22 saamas, kui sain loa lahkuda. Siis kui ma autosse istusin ja tahtsin autot käivitada, selgus et aku on tühi:( Nii tuli mul politsei poole pöörduda ja abi paluda. No, eks see 2 tunnine seismine ja tulede vilgutamine jättis sügava jälje ka auto hinge.
No ja ega iga päev juhtu, et politsei su autot käima lükkab. Õnnetuseks oli mul paak liiga täis, et ka teisel katsel ei juhtunud midagi. Nii otsustati auto käime tõmmata. Ja see ka õnnestus. Lõpuks sain oma sõitu jätkata ja nii ei jõudnutki ma Pärnusse, vaid Kilksama külla, klublikaaslaste juurde öömajale. Sest mingist pidutsemisest ei saanud hetkel juttugi olla. Pärnu kauni promenaadi pean nüüd järgmiseks korraks jätma.
Üks vahemärkus ka, et Märten küsis hiljem minu käest, et kas selle mehe vanematele ka teatati, et mis juhtus. Ma vastasin, et hetkel on see politsei asi ja politsei tegeleb sellega. Ju Märten arvas, et kui vanaema suri, siis ma ka helistasin sugulastele ja et nüüd on samamoodi.
Ikka kummitab mind selle mehe kuju asfaldil ja tema nägu. Saatus on enneolematu, et viis-kümme minutit tagasi oli see mees elus ja mõtles oma lähedaste peale ja korraga teda enam ei ole.
Hiljem lugesin politseiuudistest, et:
8.oktoobril kella 19.00 ajal toimus liiklusõnnetus Raplamaal Märjamaa vallas Tallinn – Pärnu – Ikla maantee 54. kilomeetril, kus mootorratas Honda, mida juhtis 30aastane Hardi, kaotas teadmata asjaoludel juhitavuse ja kukkus. Mootorrattur suri sündmuskohal.