20.september- Oandu

TA OK korraldatud rogain on tänavu juba 10-s. Minule alles 6-s.
Nendest 4. korral olen Villega aega ja kilomeetreid mõõtnud.
Tulemused on jäänud tagasihoidlikuks, kuid potensiaali on.
Kahjuks käivad haigused ikka inimestel külas, mitte mööda kive ja kände.


Nii juhtus ka Villega, kes juba enne Käärikut tundis end haiglaselt. Igatahes esmaspäeval oli ta vägagi tõbine. Lohutasin teda, et 17.septembri õhtuni saab veel võiskondade liikmeid muuta, kuid ta arvas, et paraneb.
Veel pühapäeva hommikul arvasin, et Ville ajab käojaani, et tema joosta ei kavatse. Kuid tee mis tahad, nii oligi. Oleksin ma seda juttu ikka pidanud tõsisemalt võtma ja rohkem toidumoona kotti toppima, et mõnusam matkata oleks.
Start oli seekord nii harjumatu, et meie ja kõnnime. Teised tormasid meist kui postist mööda. Endalgi oli naljaks niimoodi matkata. Meie esimene punkt oli 25. Hea rahulik minek mööda teed. Vaatame rahutud Loorits- Vallner jooksevad juba metsa all. Miks nad nii vara sinna ronisid, ei tea. Järgmisena läksime punkti 45. Sinna läks juba mõnus lai sissetallatud tee ja porine ka. Rongis liikumine tekitas veidi Jukola tunnet. Millegipärast ei tahtnud rong kuigi kiiresti liikuda. Etapil 45-55 tõdesime, et kui tahame oma plaani täita, tuleb tempot tõsta. Jalutamisega kaugele ei jõua. Nii tegime äkilisemad sammud ja jätsime ühe rongi maha ja jõudsime teisele järele. 31 jätsime vahele. Punktis 22 tegi Arvo pilti ja see sai siia ka lisatud. Klubikaaslaste perevõistkond Viikmaad liikusid meiega suhteliselt samas tempos, kuigi nemad jooksid. Ville tahtiski tõestust, et kas nemad joostes võtavad sama palju punkte, kui meie käies, siis pole mõtet joosta. 41-51 etapil nägime tarmot ja Meelikest, kes samuti ei tahtnud uskuda oma silmi, et mina ja kõnnin. Arvajaid-imestajaid oli veel teisigi. Suundusime otse põhja ja punkti 52-21. 32 jätsime vahele.
Sihid olid suhteliselt läbitavad maastiku selles osas, kuid kohati oli vastik tuulemurd. Edasi liikusime 53 suunas. Joogipunktis peatust ei teinud, sest jooki oli meil veel alles. Alguses leppisimegi kokku, et söögi-joogi-riietuse peatust ei tee ja kõik tuleb liikumisel toimetada. Kuid ühe erandi tegime.
54-42-43-57 -44 olid mõnusad etapid, kus meid jälitas läti võistkond 106, kord jooksid nad meist mööda ja punktis olime jälle koos. Meie neist matkates mööda, nemad metsa alla ja jooksevad jälle mööda.
57 punktil muulil oli Lauri ja Lea isiklikult rogainijaid tervitama tulnud. Ei saanud nad torkamata jätta, et konkurendid jooksevad, miks teie kõnnite. Ma siis ütlesin, et väikese juubeli puhul teeme teistmoodi ja kõnnime. Püsisime ajagraafikus. Peale 44 punkti jäid lätlased meist maha ju ei suutnud nad kokku leppida kas minna 33-sse või mitte. Meie ei läinud ja suundusime 56-de. Sealt 24-34-26-37-46. Etapil 46-47 oli väga tore tuulemurd, akrobaatikat sai tehtud küll ja küll. Sihte polnud hästi näha ja aega kulus ka oodatust rohkem kui arvasime.
Edasi liikusime 58-35-27. Mõtekas olnud 58-27-35, kuid nii pidanuks me 2 korda oja/jõge ületama, aga jalgu ei tahtnud me märjaks teha. 35-de minek oli samuti tuulemöllu meelevalda jäänud, et sealgi sai taidlust tehtud. Nii sundis olukord kella vaatama ja tekkis vastuoluline olukord. Kas nüüd peame hakkama jooksma, et kontrollaega jääda. Suundusime jõe poole, et vaadata, kas on võimalik kuskilt kuiva jalaga üle minna. Juhtumisi sattusimegi kopratammile ja sipsti üle. Mõnus tõus ja viimane punkt 27 sai võetud. Rahulik kõnd lõpuni ja aega jäi veel ülegi. Hea oli, et varem jõudsime - saime ilma järjekorrata keha kinnitada ja mõnusasti istuda. Jalad surisesid küll mõnusasti, nagu oleks jooksmas käinud.
Kokkuvõtteks võib rahule jääda. Ja nii vähe on õnneks vaja. Tegime nii mõnelegi võistkonnale rõõmu, et said meist kordki paremad olla. Segadest olime alles 20-dad, kuid 140 võistkonda jäi veel meist maha.
Nii mõnigi võistkond, kes meist uhkelt mööda jooksid jäid punktisummas meile alla.
Imeväärne on ka seik, et mõnest tulihingelisest rogainijast olen ka kõndides edukam.
Järgmisel aastal jälle uue hooga ja loodan, et siis joostes.