Osalesin sellisel üritusel esimest korda. Joe kutsus, et väga lahe ja mõnus "üritus".Ja mis selgus!? Mõnus üritus kujunes raskeks jõu- ja vastupidavustreeninguks. 30 kilomeetri läbimiseks 15 kilose seljakotiga kulus mul 5 tundi ja 6 minutit.
Ise arvasin, et 4 ja poole tunniga saab ikka hakkama.
Võrreldes Winter Xdreamiga, kus sai oldud rajal ajaliselt kauem ja kilomeetreid kah rohkem, kuid seljakoti raskus olematu ja joostud sai ka.
Igatahes peale esimesi kilomeetreid tundsin, et sääre pindlihased ON olemas.
Peale 15 kilomeetrit sain aru, et ka reielihased ON omal kohal.
Kui peale väikest metsapeatus peale 12 kilomeetrit kogesid, et seljakott on ikka hirmraske ja selja trapetsilihased andsid endast märku.
Aga mis parata, tuleb minna edasi. Jalanõudest sai valitud talvised jooksupapud, mis õigustasid ennast vägagi, sest metsavahelised teed olid jäised-libedad ja lumised.
Hea, et ma ikkas õdur ei ole, sest sõdurpoisid pidid vahelduvatempoga jooksma ja kõndima. Ma sain rahulikult omas tempos ühtlaselt kõndida.
Kui tuli päästev silt, et 5 kilomeetrit lõpuni, ergutati jalaväe poisse kõnnile. Ei tahtnud nad hästi minna. Kui mina ühtedest mööda kõndisin, küsis üks sõdurpoiss, et kuidas naised jaksavad?
Mis ma oskasin vastata, ju hea lihastreenitus. Ja siis nad järeldasid, et eesti naised on ikka kangemad, kui eesti sõjavägi. Kes teab?!
Igatahes tahtsin ma, et see ükskord lõpeks. Ja lõppeski.
Kui ma oma autole järgi läksin, oli aial tõkkepuu ees. Lahke valvemees ütles, et tulge väikesest jalgväravast sisse. Ma siis küsisin, et ka üle tõkkepuu ei peagi hüppama. Võib küll. Hüppaks küll, kuid nii raske seljakotiga ei jaksa. Irv! Ja kui seljakoti seljast heitsin, pidin ennast hulk aega venitama siit ja sealt. Riided vahetatud ja autorooli istutud, oli igasugune liigutamine vasakukäega raskendatud. Hoidsin siis ka kokku, näitasin suunatuld ökonoomselt jne.
Reedel käisin ujumas ja mõnusas saunas. Kilomeetri ujumine oli tõesti väsitav, kuid kasulik.
Kas järgmine aasta lähen. Eks paistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar