11.juuli- WRC 2016 vol.2

AirBalticu lennuk väljus Riia lennujaamst kell 7.40 Berliini. Kuna olime lennujaamas kell 4, siis tuli lihtsalt oodata. Kell 5 avati juba apteek ja muud poed. Ooteruumis sebis ring 3 juudi meest, asjatasid ja seletasid midagi, tegid lennujaama ees ja sees pilte. Tormasid sinna ja tänna. Väga asjalikud vennad. Lõpuks jõudis kätte aeg, et saime pagasi ära anda. Sellega tekkis väike segadus. Kuna andsime kõik koos oma passid ja kotid suvalises järjekorras,siis mina sain Sassi kohvri,Sass sai minu koti. Marge ja Sander said ikka oma. Minu pagas oli 17 kilo ja Sassi kohver vaid 13, kui ma õigesti mäletan. Kuid peaasi, et saame oma pagasi ikka sihtkohas kätte. Lennuki väljumiseni oli aega ja nii istusime kohvikus, nautisime hommikukohvi. Kui hakkab viltu vedama, siis ikka täiega. Kohvikus õnnestus meil Margega kohviaparaat hulluks ajada, nii lõpetas see funktsioneerimise. Meie lennule tulid veel Saksamaa võrkpalli mees-ja naiskond. Lennukis pakuti juua ja väike snäkk. Berliini lennujaamas otsisime sobivat söögikohta, see osutus keeruliseks. Berliinist lendasime edasi kell 11.15 Abu Dhabi. Turvakontroll oli vägev, asjamehi palju, kõik sebisid ja tegid midagi. Käsipagasi lahtipakkimine on üks tüütu tegevus, sest pärast ei taha asjad hästi tagasi mahtuda. Abu Dhabi lennujaamas ei julgenud pilti teha, sest kultuur selline, millest ma eriti hästi ei jaga. Poed lennujaams pakuvad kõik ühesugust kaupa, mida ka Berliinist oli võimalik saada. Kummaline.

10.juuli- WRC 2016 vol.1

Nüüd ta siis algab. Kott sai hoolega pakitud, selleks kulus viimased kaks päeva. Väga raske oli otsustada, mis kaasa, mis maha jaab. Reeglina saab kaasa ikka rohkem, kui tarvis läheb. Kuid kunagi ei või kindel olla. Oma käsipagasikoti sain viimasel hetkel täditütre käest. Sinna mahtusid kenasti ära kõik rogainiks vajaminevad riided, papud, kompassid,lamp, akud, igasugused juhtmed-laadijad ja rogainikott. Põhikoti pakkimisel tekkis kartus, et kas koti kaal ikka mahub kaalupiiridesse. Lennureisi alustasime Riiast. Tallinna bussijaama plaanisin minna ühistrantspordiga. Kuid tänan Anu, kes mind lahkelt Bussijaama viis. Simple eksrpessiga sõitsime mõnusasti Riia bussijaama. Buss väljus kell 22.30. Niisiis: Sass, Marge, Sander ja mina olime reisiks valmis. Buss oli mugav ja sai isegi magatud. Millegi pärast oli mul tarvis midagi paberitest uurida ja nii võtsin oma prillid kotist välja. Samuti mingil kummalilsel kombel ei pannud ma prillitoosi mitte kotti tagasi, vaid tooli võrksahtlisse. Kella kolmaks jõudsime Riiga. Kobisime maha ja veidi kohmitsedes ja otsustades, et kust taksot paremini leida ja juba ka taksos istudes ja mõnda aega sõites, meenus mulle, et unustasin oma prillid bussi. Täitsa jama. Riia lennujaamas hakkasin siis uurima, et kuhu teatada ja kas õnnestub prillid kuidagi kätte leida.

7. juuli, Järvi järved

Päevakule minek tuli puhtalt Märteni utsitamise peale. Ja mina ei olnud loomulikult vastu, sest tema siis sõidab ja mina metsas jooksen. Päeval sadas vahelduvalt. Päeva edenedes tundus juba lootus tärkavat, et äkki metsas siiski ei saja. Kuid mida lähemale me jõudsime, seda tugevamaks läks vihm. Võimalus oli veel tagasi pöörata. Märten provakatsioonidele ei allunud. Võtsin kõikide punktidega kaardi. Mõtlesin veel, et kas jõuab kõik punktid võtta. Maastik oli alguses vähe ujuv, ilmastiku tingimusi silmas pidades pole ka ime. Suutsin ikka metsas täiega pusserdada. Peaegu oleksin kaardist välja jooksnuda, viimasel hetkel sain veel pidama. Kaardi lõunapoolsem kant oli huvitavam ja mustikad olid maitsvamad. Punktist 38 teel punkti 37,jäid murakad silma, olid veel toored. Jõudsin veidi enna poolt üheksat metsast välja. Üks punkt jäi küll kripeldama, kuid nüüd on nii.

Suhtlemise protsessis saame inimesi kas üles sõidutada või alla lasta

Juhtumisi on tekkinud siin pikem paus. Kirjutamiseks lihtsalt ei olenud piisavalt aega. See ei tähenda, et ma metsas jooksmas ei oleks käinud või võistlemas. Selleks olen ikka aega leidnud. Kohanud paljusid suurepäraseid inimesi. Iga inimene, kellega me kohtume, õpetab meile midagi. Olgu see siis mõni oskus, uudne maailmavaade või aja ja emotsioonide jagamine. Vahel inimesed suhtuvad ümbritsevasse negatiivselt või umbusuga. Aga kindlasti tuleb uskuda inimeste headesse omadustesse ja see paneb neid ka oma häid külgi rohkem välja näitama. Ees on ootamas reis maailma kuklapoolele ja loodan sealt leida palju häid emotsioone, mida saan siingi jagada. Väheke nagu kardaks ka, kuid karm jänes peab ikka vastu.

9.veebruar - Radisson

“ Me oleme see, mida me järjepidevalt teeme, seega erilisus pole mitte juhus, vaid harjumus.” - Aristoteles Sai ennast taas trepijooksu sarjale kirja pandud, sest lihtsalt on põnev. Teha seda, mida teised hulluks peavad. Sa ei muuda iial oma elu, kuni sa ei muuda midagi, mida teed igapäevaselt. Läksin taas rutiini murdma ja ennast proovile panema. Kaks viimast päeva on olnud rasked, kuid ei suutnud murda minu võitlustahet. Ainult õppides me kasvame ja kui me ei õpi, siis me mandume. Soovides milleski meistriks saada, tuleb meil endid pidevalt arendada ning uusi oskuseid omandada. Samuti tuleb olemasolevaid järjepanu kasutuses hoida. Trepijooksu olen harrastanud juba paar aastat. Eks need kes käinud, teavad mis tunne see on. Naljakas on, et vahel midagi tehes me proovime korra või kaks, mõni julgem ehk viis korda ja kui me ei saavuta soovitud tulemust, siis me ütleme enda kohta, et me pole piisavalt andekad ning loobume üritamast. Läksin seekord jooksule ebapiisava ettevalmistusega. Tõusujookse pole jõudnud piisavalt teha, pikemateks jooksuringideks samuti aega nappinud. Nüüd tundub, et veebruar on muutumas tihedaks jooksukuuks. Sinu edu saladus, peitub sinu igapäevases rutiinis. Rutiin tuleb siis enda kasuks tööle panna. Valdo Jahilo artikkel

7.veebruar- Pudisoo-Juminda poolsaar

Pekist Priiks vol.1. Alguses olin väga kohusetundlik, enesega leppisin kokku, et jooksen 30 minutit ja siis 5 minutit kõnnin. Eks ta ole, kaks intervalli sain nii tehtud. Siis tekkis kaardilugemisse aps. Põrutasin õigest teeotsast mööda, Virve lähistel matkaraja alguses kasutasin sealseid mugavusi ja tegin söögipausi. Pidasin plaani, mis edasi, Majakivi juurde polnud mõtet siitkaudu enam minna. Tagasituleku teeotsa vaatasin ikka üle. Tapurla juures ootasin Heikit, kes Leesist jooksma hakkas. Tegin Tapurlal mõned jänesehaagid ja nii Margus ja Mati minust märkamatult möödusid. Heikiga jooksin Tammistu poole edasi. Kontrollisime jälgi. Nägime matkalisi. Tempo läks ka veidi kaootilisemaks, Heikil polnud naelkingi ühes. Palgivirnade juures Tapurlal läksid me teed uuesti lahku. Jooksin üksi edasi ja peaks ütlema, et erilist särtsu nagu polnud ka. Majakivi oli aus ja tegin paar pildiklõpsu ka. Viimased kilomeetrid olid ebahuvitavad, mõnda jahimeest vaid nägin. Lõpuosas said lumes jalad lõpuks märjaks, kuna kaotasin ka eesjooksjate jalajäljed, siis viimase kilomeetri juba matkasin ülirahulikus tempos. Muidu kõik superluks.

Aastalõpu mõlgutus

Viimasest kirjatükist on üpris palju vett merre voolanud. Ei tea isegi miks ma kirjutanud ei ole. Aeg lihtsalt jagunes ümber ja hakkasin tegelema ühe huvitava projektiga ja selle õnnestumise eesmärgil, on ka järgmine aasta osa minu ajast sinna suunatud. Peale suuri võistlusi lubasin endale veidi puhkust, et vasakut jalga mitte täitsa tuksi lasta minna. Treeninguid detsembris pole palju olnud, pigem uitamised-jalutamised. Paar pikemat matka ka. Pühade ajal on kombeks ikka veidi laiselda. Vahel on lausa tunne, et mida kauem magad, seda rohkem tahaks magada. Anthony Robbins on öelnud: Sa ei ole laisk, vaid Sul on impotentsed eesmärgid! Kas minul ka?! Leidsin siis viimased jõuvarud ja tahtejõu üles, et mitte talveunne jääda ja hommikujooksud said taas käivitatud. Alguses ikka venitasin ... Tulemuseks- hommikune jooksmine andis mõnusa toonuse ja reipa olemise ning jõuabki kohe rohkem päeva jooksul tehtud. Kõige olulisem ongi see, mida sa endast mõtled, mitte see, mida teised sinust mõtlevad. Aastale tagasi vaatates võib öelda, et aasta ei olnud mulle küll hea,samas küllaltki edukas, elamusi-kogemusi pakkuv. Tähtis on olla õnnelik just selle üle, milline sa oled.