26.-27.jaanuar- Pannjärve

EMV sprint suusaorienteerumises toimus seekord vägagi heal maastikul. Ise hoian suuskadest kaugele, kuna parem käsi teeb muret. Mingi valemiga olen endale muretsenud kõõlusepõletiku!? Jooksmist õnneks see eriti ei sega. Hetkel pole määrimine, võimlemine ja masseerimine märgatavaid muudatusi toonud. Aga ega ma siis sellest tahtnud kirjutada. Sprindis läks Märtenil väga hästi. Ta nüüd Eesti meister ja M16 klassis esimene võit. Tavarajal sõitis ta ka tublilt, kuid kas närv ei pidanud vastu või kaardilugemises kadus enesekindlus, et ühe punkti raja keskosas jättis võtmata. Kahju:( oli teine tulemust teada saades vägagi löödud. Eks järgmisel nädalavahetusel saab ta ennast taas proovile panna. Tulemused.

20.jaanuar- Mustamäe

Täna toimus juba seitsmes etapp sarjast FullSpeedNoMistakes. Minule siis 2 etapp. Seekord jooksin pikemat rada. Lubati 8 kilomeetrist rada, kuid tegelikult oli rada 12 kilomeetrit. Pole hullu, ise siblisin kokku pea 20 kilomeetrit. Alustasin jooksuga juba kodust, sest Tallinna Tehnikagümnaasiumi juurde oli veidi üle 2 kilomeetri. Polnud mõtet sinna autoga sõita. Nii tuligi rahulikult kahe ja poole tunnine pühapäevamatk. Märten osales nädalavahetusel Põlva lahtistel MV SO-l Rosmal. Esimesel päeval kaotas ta sprindi rajal napilt 14 sekundiga esikohale. Sprindi tulemused. Täna oli ta tavarajal tubli ja saavutas auhinnalise 1.koha.

Tavaraja tulemused.

Külm, nii külm...

Külmast ilmast võib siiski kujuneda meeleolukas päev. Päev algas vara, sest pidin minema Ristiku Põhikooli väikesele fotokoolitusele. Seal kohtasin sõbranna Kairit, keda polnud ma sellel aastal veel kohanud. Peale koolitust läksime Telliskivi loomelinnakus veidi uudistamas. Uurisime huvitavaid rõivaid, mis tundusid kuidagi väga kallid. Mina kui isetegija, näiteks rahvariidekupongist tehtud seelikut, mis oli küll huvitava lõikega, ei ostaks. Eelistaksin selle ise valmis õmmelda. Kuid kindlasti on neid, kellele sellised rõivad meeldivad ja neid ka ostavad. Ühe ostu siiski tegin ja ühest kenast poest sain endale praktilise moosipurgilusika. Siis suundusime F-hoonesse teed jooma ja suppi sööma. Seal vesteldes tuli Kairi lagedale jutuga, et ta tahtis minna sauna ja kutsus mindki kaasa. Mis seal ikka, nii käisime Kalma saunas ära. Milline see maja tegelikult väljastpoolt välja näeb, seda polnud õhtupimeduses näha. Kuid sauna sisemus oli nostalgiliselt nõukaaegne. Leil oli saunas super ja külmaveega bassein asjakohane. Veetsime seal veeprotsetuure nautides mitu tundi. Saun oli küll hea, kuid kairi suitsusaunaga Rõõsa järve ääres seda võrrelda ei saa. Aga öelda võib, et oli lõõgastav laupäev. Koju sõites tundus ilm ikka külm ja kuusirp särab taevas.

Kiire-kiire-aeglane....

Vahel on nii, et aeg lendab linnutiivul ja libiseb lausa käest. Hooti tundub, et aeg seisab paigal. Mõnikord toimetad terve päeva ja tehtud saab nii vähe. Hoolimata sellest, et tegelikult ongi tööd palju, peabki ütlema stopp! aitab! Ja võtadki aega endale, ning vahel võib seda teisegagi jagada.

16.jaanuar

Milline on ilus lumevärv? Pimestavalt valge või luitunud valge või munakoore valge. Õnneks on metsa all veel piisavalt puhast lund, et sellest rõõmu tunda. Täna käisin koos Mihkliga taas hüppenööri trennis. Ei tea miks, kuid Mihkel mossitas ja ei tahtnud eriti hüpata. No eks need suuremad tüdrukud väga ei tahtnud, et Mihkel neid patsist sikutab jne. Enda kiituseks võib öelda, et õppisin ära kahe hüppenööriga paaris hüppamise. No küll ma olen tubli. Aga väga kiita ka ei saa. Trennis oli nii, et kui Küllike hakkas kiitma, et kui hästi meil välja tuleb, siis kohe läks rütm ja nöörid sassi. Loodan siiski, et järgmisel korral ka kõik õnnestub.

15.jaanuar- Olümpia

Tallinna Tõusjooksusari korraldab iga kuu ühes kõrghoones nn. trepijooksu. Tundus päris põnev ja otsustasin, järjekorras juba kolmandas, siis osaleda. Veidi kõhe oli ka, sest ma ei osanud ette aimata, kuidas ma sellise 27 korruselise hoone, mille kõrgust lubati 84 meetrit, treppidel jõuan üles joosta. Alustasin rahulikult ja nii jõudin tempokalt ka 13 korrusele. Kehv oli see, et kohati olid trepiastmed erineva kõrgusega. Käsipuu abi ma siiski ei vajanud ja nii surusin ennast viimasele korrusele ikka välja. Valdo küll ütles, et 24. korrusel on võimalik saada esmaabi, kuid seda polnud vist kellegil vaja. Sain oma tõusumeetrid joostud 3 minuti ja 39 sekundiga. Kiirem aeg oli 2 minutit. Selgelt arenguruumi on küllaga. Nüüd vaid see mure, et tuleb üks tore sõber leida, kes vähemalt 9.korruselises majas elab. Siis tuleb tal tihedasti külas käija, et saaks usinasti trepijooksu harjutada. Siis on äkki võimalus kergejalgsena kevadel Teletorni vallutama minna. Peale jooksu tegin kodus veel lumelabida võimlemist.

12.jaanuar- Kuusalu

Laupäev oli logistiliselt raske ja tihe. Markus ja Märten osalesid hommikul Harku metsas suusa märke-o-l. Mihkel pidi minema sünnipäevale, ise pidin olema ülikoolis ja lõpuks oli Markusel endal ka sünnipäev. Kuna nende suusad on Külmallikas suusabaasis, siis viisin nad sinna, et nad saaksid suusatades stardipaika minna. Markus sellega nõus ei olnud, nii viisin ta ise sinna. Alguses ei tahtnud võistlust vaatama jääda, kuna Mihkel pidi saatma sünnipäevale ja ise pärast ülikooli loengusse. Aga enne starti selgus, et Markus oli suusakindad koju jätnud ja muid kindaid ka polnud kaasas. Uskumatu lugu! Õnneks olid mul autos paar töökindaid. Parem ikka, kui paljakäsi suusatada. Nii ootasin Markus lõpetamise ära ja trantsportisin ta ruttu koju. Siis sõitsime Mihkliga Energia Avastuskeskusesse, sealt Tondi tänavale tagasi ülikooli loenguse. Sealt jooksin veeran viis koju ja Kuusalu poole teele, sise-o-le. Kuusalus olin ma varem jooksnud, kuid öine sise-o oli seal esmakordne. Eks ta tundus veidi põnevam ka. Esimeses jooksus vige ei tenud, kuid tempo oli aeglane. Teises jooksus oli vigu ja jooks sama aeglane, sest kohati ei suutnud ma leida kaardilt, et kus on järgmine punkt kuhu jooksma pean. Nii need sekundid läksid. Oma kehva jooksuga õnnestus jõuda A finaali. Finaalis tegin kolmandas ringis kaardi lugemises vea ja lisa ringi kokku 2 minutit. Nimetl oli kaks punkti lähestikku. Järjekorras 21-e kust tuli minna 22 ja 26-s, kust tuli minna 27-sse. Mina läksin 21 hoopis 25-sse. Loomulikult sain oma eksimusest aru, kui sinna punkti jõudsin. No aga pole hullu, hea saun kompenseeris kõik. Tulemused ja kõik muu.

Laiali kõik, mu mõtted ja tunded...

...ning juba kolmas tööpäev möödas. Kuid juba esmaspäeva õhtul oli tunne, et kuidagi ei viitsi... trenni minna. Kuhjunud tööülesanded ei tahtnud iseenesest kuidagi ka kaduda. Teisipäeval võtsin ennast veidi kokku ja tegin mõned pakilisemad asjad ära. Oi küll ma olen tubli! Täna olin virk ja lõpetasin paari nädalase pausi ja läksin hüpitsatrenni. Mõned harjutused ei õnnestunud kuidagi. Ju tuleb trenni sagedust muuta. Kodus peaks ka harjutama, kuid mu naabrile alumiselt korruselt, see kindlasti ei meeldiks. Ei noh koolis, vahetunnis võiks ju mõned kiiremad hüpped teha. Ei tea, mis näoga õpilased siis oleksid!?

6.jaanuar- Garciems

Kuna ööbisime Riias, siis jõudsime täpselt startide alguseks kohale. Eile tegime väikese poetiiru Riias ja jõudsime startide lõpusabas metsa. Pühapäevaks lubati, et metsa all on lund. Ja lund oli rohkem, kui ootasime. Joosta oli suhteliselt raske. Lumel tugev koorik ja kanarbiku ja muu puhmastiku vahel oli lund tüütult palju. Mäeharjal ja nõlvadel oli lund vähem. Palju pidin vaatama, et kus on parem joosta, mitte kust saaks otsem. Vigu seekord palju ei kogunenud, kuid jaksu oli vähem ja tõusudel sai enam kõnnitud, kui joostud.

Punktide läbimine ikka loogilises järjekorras ja raja pikkus vähem või rohkem 10 kilomeetrit. .

5.jaanuar- Bumbu Kalns

Viimati sai novembris Lätis jookstud. Kuna poisid olid Soomes suusatamas, siis nõustusid enamuse sooviga ja sai mindud. Ja eks sai juba oma hoovis jääl liuglemisest küll ja lumehunnikud maja ümber hakkasid ka kahtlaselt vähenema. Siis Lätis ei olnud metsas lume raasugi. Täitsa hea oli joosta. Bumbu Kalns`i kaardil on väga palju kribu reljeefi, et selle lugemine ka 7500 mõõtkaval päris vaevaline. Mulle vähemalt, sest reljeef kollase-rohelise taustal on üsnagi ebameeldiv. Mitmel korral kaotasin suunataju ja kaldusin kord vasakule, kord paremale. Juhtus ka nii, et punkti läksin ikka suurema kaarega. leidsin ennast ka paaril korral nõutult mingil künkal või seljandikul ja mitte ei saanud aru, et kus ma täpsemalt olen. Katkestamiset ei saanud ju mõeldagi. Igatahes rada sai läbitud ja kindlasti rohkem kui 10 kilomeetrit selja taha jäetud.

Punktid tuli läbida loogilises järjekorra, esmalt 31-32-33...

2.-3.jaanuar- Põltsamaa

Viibisin kaks sisukat päeva Põltsamaal täiendkoolitusel. Aeg ei olnud just kõige sobilikum, aasta algus ja koduski palju toimetada ja tuleks valmistuda ka uueks õppeveerandiks. Kuid mõnes olukorras on koolitus vägagi asjakohane ja lausa vajalik. Külastasime Carl Schmidti Maja, kus veetsime toreda õhtu koos õhtusöögiga. Saime kuulda kohaliku muusikaõpetaja kitarrimängu ja tema kunagise õpilase lauluhäält. Samuti räägiti Põltsamaa ajaloost ja tähtsatest inimestest. Esinejate nimed kahjuks mulle meelde ei jäänud. Kuid koht, kus viibisime oli imearmas, perenaine lahke ja rõõmsameelne. Eriti meeldis mulle interjöör, alguses tundus see raskepärane, kuid väga maitsekas. Linnas me eriti ringi liikuda ei jõudnud ja seda polnud eriti hea teha ka, sest tänavad olid väga libedad. Ning linna ilu tuleb loomulikult soojematel aastaaegadel paremini esile. Mõtteid uueks aastaks. Uuel aastal käisin koos Kristinaga Jägala juga imetlemas, ei hakka ise sellest pikemalt kirjutama, sest videot võib vaadata siit.